Tartu Ülikooli arendusprorektor Erik Puura tõmbab EG veergudel joone alla oma populaarsele kaheosalisele minisarjale, mis toob pilootosa järjena meieni viimased 12 lustakat pildikest geoloogiatudengite elust ja olust 1980ndate aastate Nõukogude Eestis.

Kuna esimene osa osutus üllatavalt populaarseks ja mõned lood jäid rääkimata, tegin mälus sobramist ja leidsin veel mõningaid lugusid. Nüüd on minu poolt kõik ja loodetavalt teised asjaosalised täiendavad, sest on ilmnenud, et mäletatakse erinevaid asju.

13. Kärud rebastele

Rebastega oli ikka ja jälle vaja nalja teha – korraldades neile korraliku käru. Leningradi mnt 25 ühika allkorrusel oli ülikooli arstipunkt. Milleks seda tegelikult vaja oli, pole õrna aimugi. Kord läks mul jalg ühika ees kahekorra ja valugrimassides lonkasin kuidagi arstipunkti. Seal hakkasid nad mind mõõtma, kaaluma ja mingeid muid asju tegema, tundus, et viimaks ometi on neil midagi teha, ning kui küsisin lõpuks, mis mu jalast saab – ütlesid, et ah jaa, anname saatekirja traumapunkti. Seda oli vaja ära kasutada.

Ühesõnaga, saatsime rebased ülikooli arstipunkti Porambonites Subulitese vastasele vaktsineerimisele. Lõppude lõpuks olid kõik rahul: arstid said tööd ning rebased teada, palju nad kaaluvad. Oli ka kahtlejaid, keegi oli välja otsinud, et Porambonites Subulites tähendab sigade katku. Tegelikult on tegu fossiilidega – Porambonites on üks brahhiopoode e käsijalgseid ning Subulites üks tigusid. Kindasti oli rebastel II kursusel ka lihtsam paleontoloogiat õppida.

Sigade katk ehk ohtlikud selgrootud. Vasakul Subulites revalensis, paremal Porambonites scmidti (foto: TTÜ Geoloogia instituudi kogu)

Üks traditsioon geoloogiarebastele, mille algatasime ja mis veel siiamaani kestab, on sügisel professor Asmussi külastamine. Nimelt viisime rebased Aruküla koobastesse. Professor Hermann Asmuss oli rüükalade uurija, paleozooloog, kes elas aastatel 1812–1859. Meie aga rääkisime rebastele, et läheme vanahärrale külla ning rebaste poolt peaks olema talle kaasa võetud võileivad ja ka midagi joogipoolist. Loodetavasti tulevased rebased neid mälestusi ei loe, muidu tuleb uued kärud välja mõelda.

14. Kultuurkoosviibimised restoranides

Täiesti arusaamatu on, kuidas linnaelanikud oma vaba aega veetsid. Isegi Raekoja platsi kandis oli rahvast kogu aeg vähe. Suur osa oli muidugi kaupluste järjekordades, kui kusagil midagi müüa oli. Kunagi ei teatud täpselt, mida ja kus müüdi – kui kusagile oli hommikul saba tekkinud, siis sinna ka ootama mindi. Tudengitel oli kombeks ka kusagile suvalise kaupluse juurde hommikul saba teha ning, kui rahvast juba väga palju oli, siis ise tasakesi eest ära kaduda. Nendes mõnes restoranis, mis linnas oli, olid kelnerid muidugi kuningad. Restorane aga oli linnas tugevalt alla 10: Kaunas, Tarvas, Volga, Kaseke, raudteejaama restoran, õllerestoran Humal, esimese kursuse ajal tehti uuesti lahti Püssirohukelder. Kord läksime 1980ndate keskel kultuurselt sööma restorani Volga ja tellisime kaks pudelit Moldaavia veini Morion. Peagi tuli kelner tagasi – liitrise kannuga. Et me olime aine jäävuse seaduse edukalt omandanud, küsis Taavo: „Vabandage, kuidas teil õnnestus mahutada kaks 0,7-liitrist veini liitrisesse kannu?“ Ja mida vastas kelner? „Enam te minu lauda ei istu!“ 1980ndate viimastel aastatel olukord pisut muutus, sest mõnikord said restoranides kõik söögid otsa! Nii soovisime järjekordsel kultuurkoosviibimisel Kaunases (praegune Atlantis) oma sõber-kelneri Ilmari käest midagi viina kõrvale. „Salatit on? Kurki? Midagi soolast?“ Õnnetu Ilmari nägu muutus järjest kurvemaks. Järsku puhkes mehe nägu õide: „Ehk soovite jäätist?“ No see, et viina kõrvale jäätist süüa, on senini veel tegemata…

Kõige legendaarsem koht aga oli õllerestoran Humal. Kuigi õlu oli kohutava maitsega, ei toonud see kaasa külastajate vähesust – Humala ehk praeguse Polpo juures oli sabas tavaliselt mitmeid kümneid inimesi. Vahepeal, selleks et külalised vaid õlut ei jooks, tekitati pilet, mille eest tuli sööki ka osta. Kõige keerulisem oli paljudele tudengitele, kes tavatsesid oma päevast suure osa Humalas veeta, Gorbatšovi aeg. Nimelt kehtestati reegel, et tohib juua vaid 5 õlut. Kelnerite mälestuses siiski polnud see reegel alkoholipoliitikaga seotud, lihtsalt õlut ei jätkunud kõigile ja tuli korraldus õlle hulka inimese kohta piirata. See oli paljudele väga karm muutus. Aga koostöös sõber-kelneriga leiti sobilik lahendus. Nimelt kui teise laua taha istuda, läks õllemeeter nulli tagasi. Aga Humala kohta on muidugi palju teadjamaid eksperte kui mina. Kuigi paari tugevat peavalu ka suhteliselt tagasihoidliku õlleannuse korral mäletan selgelt.

15. Kuidas ma rektor Arnold Koobi matustel käisin ja ülikooli nõukogus osalesin

Minu esimeseks kokkupuutepunktiks rektor Arnold Koobiga oli see, et ta koos Uno Palmiga meie tuba 734 kontrollimas käis ja veendus, et kiri NO WAR meie kapi peal tõepoolest oli olnud. Aga aprillis 1988 pidin osalema ülikooli nõukogu üliõpilasliikmena rektori matustel. Ostsin endale uue mantli ja asusin ühikast teele. Ja siis, Raekoja platsis, lasi seni tuvastamata lind mu mantli eest massiivselt täis. Pöördusin tagasi ühikasse ja minu jaoks oli see kurb sündmus lõppenud.

Aga nõukogu. Nimelt otsustati 1988. aastal kaasata ülikooli nõukogusse üliõpilasesindajad ning bio-geo teaduskonna organisaatorid soovitasid mind. Ülikooli nõukogust 1988–1989 mäletan kolme juhtumit. Kuna oli laulva revolutsiooni aeg, siis olid kõik inimesed muutunud väga keskkonnateadlikuks. Ning kui kellelgi tekkis mõte Tartusse esimene korralik hotell ehitada, pidas raamatukogu direktor sütitava kõne, kuidas hotelli juurde saabuvast lakkamatust autodevoolust suureneb heitgaaside kontsentratsioon õhus ning hävivad ajaloolised ürikud, seega hotelli ehitamine on välistatud. Järgnesid kestvad kiiduavaldused. Teisena oli arutlusel tõsiasi, kas tudengid võivad enne eksameid kohvi juua ja muid ergutavaid aineid tarbida. Selle peale ütles professor Lembit Allikmets, et tema ei tea küll ühtegi ergutavat ainet, mis tooks tudengites esile teadmisi, mida neil ei ole. Teema lõpetati naeruga. Kolmandaks mäletan, et tahtsin ka ise midagi asjalikku öelda, et oma sealviibimise vajalikkust tõestada. Ning ütlesin, et üliõpilassööklatest võiks saada rohkem putru osta. Kõik vaatasid mind kiitva pilguga. Või mitte, võib-olla kujutan seda ette. Kindlasti arutati ka muid asjalikke asju, aga meenuvad vaid need juhtumid. Ma ei mäleta, et ma hiljem putru otsinud või söönud oleksin, korralik praad pidi ikka liha või kala sisaldama.

16. Pesupesemine

Ükskord otsustasin pesu pesta ning ostsin paki BioEst pesupulbrit. Vaevalt olin tuppa jõudnud, kui kostis koputus. See oli naabertoas elav vanema kursuse bioloog, kes küsis: „Ega sul pesupulbrit laenata pole?“ Vastasin, et mõtlesin just ise pesta. „No lepime siis pesemisaegades kokku,“ ütles tema. Pesu pesemine toimus sektsiooni pesemisruumis, mis koosnes kraanikausist ja dušist, mille väikse vanni taolisse ossa sai pesu likku panna. „Noh, pese siis sina esimesena,“ ütlesin. Ja poole tunni pärast oli pesu duši all leos.

Möödus nädal. Vahepeal tõstis see, kes duši all tahtis käia, pesu kraanikaussi, ja see, kes hambaid tahtis pesta, pesu duši alla tagasi. Koputasin ja küsisin, kus pesupesija ka olla võiks. „Ta läks paadimatkale,“ oli vastus.

Möödunud oli kaks nädalat. Kuna pesust väljunud eritisi keegi kätega puutuda enam ei tahtnud, oli pesemisruumi tekkinud spetsiaalne toigas, millega pesu ümber tõsteti. Ilmselt oli see hangitud kas prügišahtist või valmistatud lauajalast, kardinapuust või muust antud ajahetkel väiksema tarbimisväärtusega esemest.

Möödunud oli kolm nädalat ning märkasin, et toimub pesu pesemine. Kui läksin pesupulbrit tagasi küsima, panin tähele, et erinevat värvi pesu oli nüüd kõik ühte värvi. Seda, kas ma ka ise sealsamas hiljem pesu pesin, kahjuks ei mäleta. Üldiselt tassiti must pesu koju, sest siis ei pidanud ise pesema.

17. Paks maksab

1982. aasta sügisel saime end ühikasse sisse majutada ja sisuliselt peale avaaktust ootas Vanemuise 46 ees buss, mis viis meid Kavastusse – põllumajanduslikele töödele Emajõe kolhoosi heaks. Nii jäime ilma ka ülikooli 350. aasta juubeli tähistamisest, välja arvatud Donald, kes oskas pasunat puhuda. Julm.

Töö iseenesest oli tehnoloogiline, suur osa protsessist möödus kartulikombaini peal katrulite hulgast kive välja noppides, kusjuures Emajõe-äärsest mullast tuli koos kartulitega välja kümneid miiniotsi. Lahingutest oli möödunud ju vaid 38 aastat… Omaette ooperiks oli kartulikombaini kartulivoole traktori käru sättida püüdev traktorist hüüdnimega Sasi, kes oma koordinatsioonipuudust alkoholilembuse tõttu püüdis välja vabandada Belarusi uduse tagaaknaga. Kõige huvitavam aga oli Sasi hüüe meile: „Poisid, laske rohkem kive läbi! Paks maksab!“ Nii temale kui meile maksti kogutud saagi tonni pealt, mis omakorda tähendas, et mida vähem me kive välja korjasime, seda rohkem nii meie kui traktorist palka sai…

Kuulsime ka laiemalt tuntud lugu. Nimelt Emajõe kolhoosi aseesimees Ahven pidi esitama tellimuse, et keevitajad hapnikku juurde saaksid. Ja helistaski kaubabaasi: „Siin Ahven Emajõest. Meil on hapnik otsas.“

Kuigi meie elu Kavastus oli lõbus, ilmus Edasis esilehekülje uudis: „Emajõe kolhoosis kartul esimesena üleval, tõhus oli ka Tartu Ülikooli geoloogiaüliõpiaste abi.“ Põllumajanduslikel abitöödel käisime veel koguni kaks korda: teisel kursusel Tartu Näidissovhoosis ja kolmandal kursusel Halliste sovhoosis. Nii algas õppetöö septembris mitu nädalat hiljem.

18. ‘Sitaratas’ jt kaardimängud

Eesti slängisõnastik annab sõnale ’sitaratas’ kaks tähendust: 1. Kui sõidad sita sisse (näide: Mari sõitis põllul sitaratast) ning 2. Kaardimäng, eesmärgiks pakutud tihide saamine. Biogeen ühikas oli see kõige legendaarsem kaardimäng, mis 80ndate keskel oli populaarsem kui bridž. Lapsepõlves olin mänginud seda nime ’džentelmen’ all, aga selle reeglid olid altmineku korral palju leebemad. Mäng käis raha peale, seejuures võis kaotada üsna suuri summasid.

Üks rebasestaatuses kursavend sattus algul vanemate kursuste geoloogide ja geograafide terroristliku kokkumängu ohvriks. Nimelt kui kokku mängitakse ning eriti kui seda teevad vilunud kaardimängijad, kes nagu bridžis iga kaarti mäletavad ja loevad, on võimalik üksik ohver kaotama panna. Tehti paar proovimängu, kus lasti rebasel näitlikult võita. Siis tehti kaks pärismängu ning tulemuseks oli 16 rubla kaotust, ligi pool stipist. Aja jooksul oskused muidugi täienesid ning sellist lüpsmist enam toimuda ei saanud. Ning prooviti uusi rebaseid mängima meelitada. Igal juhul hasart oli suur.

Samas bridži oli vaja mängida neljakesi. Kehtis reegel: kui keegi vähegi mängida oskas ja kui neljas käsi oli puudu, siis tuli kasvõi magamine pooleli jätta ja mänguga liituda. Proovisime seda reeglit rakendada geoloogide Vormsi-ekspeditsioonil, kus saatsime Aivo magavate õppejõudude magamistuppa õppejõud Juhot üles äratama. Aivo marssiski tuppa ja küsis… „Ega siin ühte magamiskotti üle pole?“ Mõne aja pärast tuli unine Juho, kes hakkas üliõpilaste pärast muretsema, ja küsis: „Poisid, kuhu see magamiskott siis ikkagi kadus?“

19. Pidu

Poodi õlle järele minnes oli sageli küsimus: „Mitu võtame?“ – „Neli.“ See tähendas 4 kasti ehk 80 pudelit, koefitsient oli kast näkku. Ja seda tehti mitte sellepärast, et kellelgi oleks olnud võime 20 õlut ära juua, vaid peo korraldamine tähendas automaatselt hästi palju külalisi, kutsutuid ja kutsumatuid. Poodi mindi Jermak-seljakottidega, ühte seljakotti mahtus 2,5 kasti ehk 50 pudelit. Kõige keerulisem oli Gorbatšovi ajal, kui esmalt oli vaja läbi viia õlle asukoha määramine linnas. Sageli oli lootus, et vähemalt linnast välja mööda Viljandi maanteed taksoga sõites Rõhu poes ikka on, aga mõnikord ootas ka seal ees pettumus. Õlle joomisel oli väärtustatud pudeli värv. Nimelt olid kõik pudelid muidu ühesugused, vaid värvilt erinevad – pruunid, rohelised ja läbipaistvad. Ning see oli ka soovide järjekord – kõik soovisid saada pruuni pudelit ning ei soovinud kindlasti saada läbipaistvat pudelit. Tegelikult oli ühesuguste pudelite kasutamine väga keskkonnasõbralik ja võimaldas taarat taaskasutada – praegu, kui on nii palju erineva kujuga pudeleid, pole nende transport tagasi õigesse tootmiskohta kindlasti mitte otstarbekas.

Pidude korraldamine andis „litsentsi“ ka ise vastavatel pidudel kutsutuna või kutsumatuna käia. Pidu mitte kuulda oli võimatu, sest lärm oli suur. Neid aga, kes ainult saama peal väljas olid, tegelikult eriti ei sallitud. Olid ajaloolised kujud, kes niiviisi toimisid, ja ega neile väga pahaks ka pandud, nad lihtsalt olidki sellised, ühika maskotid.

Kui aga ikka puudu jäi, oli lahenduseks taksoviin. Oli aeg, kus taksod spetsiaalselt tiirutasid ühikate ümbruses, sest suure tõenäosusega õnnestus viinapudeli pealt umbes topeltkasu tellida. Viina järele saadeti tavaliselt rebaseid – klapiti raha kokku ning käidi nii kaua pinda, kuni õnnestus keegi ära veenda. Samas mingil perioodil õnnestus meil ohvriks olemine hoopis äriks pöörata – väike viinavaru oli endal kapis ja kui vanema kursuse tudengid viina järele saatsid, käidi korraks väljas ära ja teeniti ise taksojuhi vaheltkasu endale, koos võimalusega jätkupeol osaleda… Üldiselt oli taksoviin kallis ja mõttetu – kui kohale jõudis, oli huvilisi nagu kärbseid juurde tekkinud ning pidu niikuinii juba läbi…

Kõige keerulisemad olid aga talvise ja kevadise eksamisessiooni ajad. Nimelt pidi kursusevanem õppejõududega kooskõlastama eksamite graafiku kindlal perioodil ning eksami sooritamine tähendas ühtlasi pidu. Loomulikult aga ei langenud erinevate erialade ja kursuste eksamiplaanid kokku ning nii juhtus kogu aeg, et kibekiire õppimise ajal ikka keegi kusagil hoopis lärmakalt pidutses… Ning kui pidu muutus koridoridiskoks, siis võis magamise unustada. Mina näiteks õppisingi valdavalt öösiti ja sageli 10. korruse puhketoas, kuna ööseks sai ka neidudelt korralikud konspektid laenata. Enda konspektis kohtas sageli kohti, kus käekiri muutus väiksemaks, loetamatuks ning kandus allapoole – loengus magamajäämise tunnus…

20. Veesõjad

Legendaarsed veesõjad… Kevad ja päikesepaiste, nagu Arno Tali soovis oma kodus olla – ja ühiselamu oli paratamatult meie kodu –, viis tudengid värske õhu kätte, st rõdule. Kõige magusam avastus paljudele noormeestele oli see, kui mõni neiu tõepoolest lootis märkamatult rõdul päevitada. See tähendas automaatselt kahte asja: kiiret kilekoti või poti leidmist ja selle veega täitmist ning strateegilisele ründepositsioonile liikumist korrus kõrgemal rõdul. Kuna rõdud olid omavahel ühendatud, siis kindlasti leidus mõni tuttav, kelle abil soovitud kohale liigutud sai. Ja meeleheitliku kiljatuse kuulmine oli teade operatsiooni õnnestumisest. Kuid nendele üksikutele episoodidele lisandusid totaalsed korrustevahelised veesõjad, mis algasid rõdudel ja hiljem kandusid edasi koridoridesse ja tubadesse, sest kättemaksuaktsioon oli ju jõhkrate rünnakute korral ainuke lahendus. Üksikjuhtudel mindi üle piiri ja lohistati tuletõrjekapist välja ka tuletõrjevoolik, kuid sagedamini lõppes lahing nõrgemate, st neidude tassimisega duši alla. Kogemuste omandades kapituleerusid teadjamad juba kiiresti ise ning jooksid riietega duši alla, et tassimisest pääseda. Kuigi ma täpselt ei mäleta, aga kuidagi meenub, et oli ka neidude kampasid, kes mõne noormehe maha murdsid ning duši alla viisid. Loomulikult olid ülemiste korruste elanikud rõdudel eelisseisus. Ohvrite ja ründajate väljapeilimiseks olid kasutusel peeglid, mida üle rõdu ääre lükati. Parimaks innovaatiliseks lahenduseks aga tuleb tunnistada Beskidi suusa külge kinnitatud potti või mannergut, mis võimaldas ülemistel rõdudel passijatele altpoolt sahmakas vett otse näkku lajatada. Kiireks tegutsemiseks koosnes siis alt-üles rünnakrühm 3 inimesest: esimene, kes rünnatavate asukohad ülemisel rõdul välja peilis, teine, kes potiga suuska käes hoidis ja lajatas, ning kolmas, kes suuremast veeanumast potti täitis. Muidugi pidi ettevaatlik olema, et ise kilekotiga pihta ei saa.

21. Sport ühiselamus

Sportimisvõimalused ühiselamus olid olematud ning jällegi tuli käiku anda fantaasia. Spordiväljakuks sai olla ja oli koridori keskel olev ruum, kuhu sai hädapäraselt ka lauatennise laua paigaldada, kuigi lagi oli väga madal – aga see õpetaski rohkem suruma.

1982/1983 toimusid koridori spordiväljakul geoloogide ja geograafide mõõduvõtmised koridorihokis. Varustuseks olid laste jäähoki komplektid – plastmassist hokikepid ja litter. Probleemiks olid tavaelanikud, kes püüdsid üle spordiväljaku oma tubadest välja ja tagasi liikuda ning mängu segasid.

Aeg-ajalt ilmusid ja kadusid koridori spordiväljakule lauatenniselauad ja koroonalauad. Kuidas nad tekkisid ja kadusid, pole õrna aimugi, aga igal juhul pidi keegi hoolitsema, et sportimisvõimalusi oleks. Lauatennises mäletan ajaloolist mängu Noore Küti ehk Meelis Tambetsiga, kus Meelis mängis minu vastu kuivanud saiapätsiga ning mulle tundub, et võitis. Järjekord oli pikk ning nii kestsid mängud sageli kella kolmeni öösel. Kes magada tahtis, käis ka noomimas, kuid sellest polnud mingit kasu. Ainsaks vastumeetmeks oli oodata, kui matšid hommikupoole ööd lõppesid, ning pinksilaud salaja mõnele teisele korrusele tassida – mille elanikud seda hommikul märgates ärritunult reageerisid ja kas paratamatusega leppisid või tassisid tagasi või veel kusagile mujale. Täpselt sama oli koroonalauaga. Meenub vanema kursuse geograaf Ülle, kes tuli öösel unise näoga ja ütles midagi taolist: „Ma suudan mängu müra ja hõiked veel üle elada, aga palun ärge tehke seda, et lasete koroonakepil jämedama otsaga vastu põrandat põrgata.“ Tõepoolest, kukkuva koroonakepi kukutamise heli oli nagu õhupüstoli pauk ning miskipärast oli ka see traditsiooniks muutunud…

Rohkem energiat maha laadivat trepijooksu suutsime samuti käivitada ja paar korda korrata. Seal oli vaja leida tehnoloogiline lahendus, mis võimaldas finišis üheksandal korrusel aega võtta – telefone ja raadiosaatjaid polnud. Lahenduseks oli välklamp, mille stardihetkel trepi käsipuude vahelises praos sähvatama panime, nii et üleval sai samal hetkel stopperi käima panna. Olid ka mõned ekstreemsportlased, kes ronisid ühika rõdusid mööda üles ja alla, samal ajal kui pealtvaatajad hinge kinni hoidsid. Õnneks meie ajal Leningradi 27s keegi alla ei kukkunud.

22. Part

See oli legend, mida räägiti, kuid ma ise ei julge tõeseks tunnistada. Nimelt olid külmad talved, kus pardid lamasid liikumatult Emajõe jääl. Ühel päeval aga pandi tähele, et ühe pardi asemel on lamamisjälg ning seal kõrval on jäljed. Ja need jäljed olla viinud Leningradi 27 ülakorruse kööki, kust leiti pardisuled.

23. Brežnevi surm

Olime 12. novembril 1982 end kuidagi Tähe tn füüsikahoonesse kohale vedanud, sest eelmisel õhtul oli olnud Taavo sünnipäevapidu. Võngutasime praktikas mingit pendlit vmt. Ning siis tuli Rene ja teatas, et Brežnev on surnud. Meie mõte oli, kas toimunud kärarikast pidu seostatakse juubeldusega selle poliitiliselt korrektses käsitluses kurva sündmuse üle. Hiljem selgus, et tegelikuks surmakuupäevaks oli juba 10. november, ning me ei teadnud, kuidas oli toimunud selle info avalikustamine. Siis ühel järgmisel päeval tuli korraldus, et keskpäeval peatatakse Tartus korraks kogu liiklus ja lastakse sireene. Kogunesime seda jälgima Emajõe kaarsillale. Seda, kuidas kirst suure pauguga auku kukkus, vaatasime ka kusagil, aga ei mäleta, kus. Igal juhul pole mälumängudes Brežnevi surmakuupäeva meenutamine pakkunud mingeid raskusi.

24. Öösel kooli

Nalja tuli teha ka kursusevendade üle. Pimedal perioodil ei ole ju aru saada, kas on öö või kas on hommik. Nii raputasime kell kolm öösel Donaldi üles hüüetega: „Mis sa ei tulegi loengusse või?“ Muidugi olid kõik võimalikud kellad edasi lükatud. Kahtlus tekkis alles Raekoja platsis, esiteks polnud kusagil ühtegi inimest ja teiseks reetis Raekoja kell õige aja – seda me ei osanud edasi keerata…

Advertisements