Ehitusmaterjal, ilutööstuse võluravim, aedniku rõõm või päästeameti peavalu? Mikk Sarv kirjutab meile turbast ehk maavarast, mis on kõike seda ja enamatki ning mille läbimõeldud kaevandamine annab võimaluse valmistada toorainet paljudele tööstussektoritele. 

Mis on turvas ja kuidas see tekkis?

11 000 aastat tagasi, kui esimesed inimesed Eesti alale siirdusid, hakkasid ka Eestis tekkima sood ja rabad. Raba tekib läbi mitme keerulise soostumise etapi, madalsoost saab siirdesoo ja sellest omakorda lõpetuseks raba. Raba on soostumise protsessi kõige viimane etapp, kus turba tekke intensiivsus on saavutanud maksimumi. Peamine, mida meeles pidada, on, et turba tekkeks on vajalik ühtlaselt liigniiskete olude domineerimist, kus hapniku- ja toitainetevaestes tingimustes lagunenud taimejäänused moodustavad omakorda pruunika settekihi ehk kõnekeeles hapu mulla või paremini tuntud nimega turba. Tänaseks settinud turbakiht on moodustunud tuhandeid aastaid tagasi kasvanud turbasamblast, kanarbikulistest, tarnast ja muust taimestikust, mis annavad turbale selle iseloomuliku värvuse ning tekstuuri.

Turvas maavarana

Turba varud jaotuvad kaheks alatüübiks: hästi- ja vähelagunenud turbaks. Hästilagunenud turvast kasutatakse kütteturbana, meditsiinitööstuses ja aianduses. Vähelagunenud turvas on tuntud põhiliselt aianduses kasvusubstraatide valmistamisel.

Joonis 1. Vasakul heledam vähelagunenud freesturvas, paremal tumedam hästilagunund freesturvas. Allikas: autori kogust

Mida  paremini(hästi) on turvas lagunenud, seda sõmeram ja tihedam see on. Vähelagunenud freesturvas on õhuline ja tükiline ning sisaldab rohkem äratuntavaid taimejäänuseid.

Seega jälgib turbatootja ilma – sademete hulka, päikese ja tuule mõju – erilise tähelepanuga.

Turba kaevandamine

Kevadel mais hakkab kuivendatud turbarabades toimuma kiire töö. Turvas toimib maapõues kui looduslik käsn. Selleks, et toota sobiva niiskussisaldusega turvast, peavad tootmisala väljakud olema piisavalt kuivad. Seega jälgib turbatootja ilma – sademete hulka, päikese ja tuule mõju – erilise tähelepanuga. Tüüpiline jutuajamine kahe turbatootja vahel võiks olla järgmine:

Joonis 2. Turbarabas kasutatav sademete mõõteanum. Allikas: autori kogust

„Mitu millimeetrit öösel vihma tuli?

Tee peal oli kuiv, rabas näitas 3 millimeetrit.

Kas õhtu poole koguda saab või peab pöörama enne?

Arvan, et kannatab koguda alles homme hommikul.

Ok, vaatame, mis ilm teeb.

Levinuim turbatootmise viis Eestis (92 %) on freesturba tootmine. Turba kaevandamine koosneb tsüklitest, mida on suve jooksul 15–30. Üks tsükkel koosneb erinevatest tööoperatsioonidest, mille tulemusena turvas kuivatatakse sobiliku niiskussisalduseni ja kogutakse hoiustamiseks.  Nendeks operatsioonideks on üldjuhul freesimine, pööramine, kogumine ja aunatamine.

Joonis 3. Turba kaevandamise meetodid. Allikas: autori kogust

Freesimisega kobestatakse/lõigatakse turbaväljakul lahti õhuke turbakiht. Pööramisel liigutatakse väljakutel olevat lahtist turvast, mille tulemusena kiireneb kuivamise protsess. Kogumise eesmärk on lahtine kuivatatud turvas väljakult kokku koguda ja see tee äärde transportida. Aunatamise tulemusena tekib turbaaun, mida säilitatakse kuni toodangu realiseerimiseni. Eestis toodetakse ka tükk- ja plokkturvast. Väheneva turu nõudluse tõttu kütteturbale on tükkturba tootmine jäänud tagaplaanile. Aianduses kasutatava plokkturba tootmine on aga kulukas ja spetsiifiline valdkond, millega tegeletakse üksikutes rabades.

Turvas on pretensioonikas maavara ja nõuab ka säilitamisel pidevat järelevalvet ja tööd. Alates turba kogumisest kuni selle realiseerimiseni jälgitakse mitmeid materjali omadusi: temperatuur, värvus, niiskusesisaldus, veeimavus, poorsus, pH jne. Kui välja jätta toorme lõpptarbija soovid, siis turbatootjale on toodangu säilitamise mõttes kõige olulisem auna temperatuur. Iseeneseslikult kuumenevad aunad ja tuleoht on tootmisaladel pidevalt päevakorras. Levinud on ka juhtumid, kus murelikud kohalikud elanikud on kohale kutsunud turbatootja vana sõbra – päästeameti. Seda ka olukorras, kus tootmisala kaugemalt vaadates on näha vaid kogumisel tekkivat turbatolmu.

Pärast suvist tootmishooaega on turbaaunad järk-järgult kerkinud mitme meetri kõrgusteks – nagu mõni turbatootja ütleb: „Konn enam üle ei hüppa.”

Pärast suvist tootmishooaega on turbaaunad järk-järgult kerkinud mitme meetri kõrgusteks – nagu mõni turbatootja ütleb: Konn enam üle ei hüppa.” Põhiliselt Kesk-Euroopasse (Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland) eksporditav freesturvas veetakse autotranspordiga sadamatesse või pakendatakse pakketsehhis.

Turbatööstus numbrites

– Eestis kaevandatud turba kogus 2016. aastal oli 517,4 tuh t;

– Freesturba tootmise osakaal 92 %, tükkturvas 7 %, plokkturvas 1 %;

– Kasutatavate turbatootmisalade pindala 2016. aastal oli Eestis 9 000 ha;

– 2016. aastal pakkus turbatootmise sektor otseselt tööd 600 inimesele*.

* Antud arvestusest on välja jäetud allhanke korras turbatööstuses töötavad inimesed


Autor: Mikk Sarv, mäeinsener ja AS Torf tootmisjuht

Toimetas: Hardi Aosaar

 

 

Advertisements