Põlevkivi kaevandamine on Kirde-Eestis kestnud juba 100 aastat. Antud tööstussfäär on Eesti energeetika aluseks,  kasvatanud majanduslikku rikkust ning loonud tuhandeid töökohti. See kõik on aga jätnud Ida-Virumaa maastikku sügava jälje, milleta tänapäeval seda maakonda enam ette ei kujutakski. Maavarade kaevandamisega muutub oluliselt looduskeskkond – kivimkihid purustatakse ja paigutatakse ümber, maa alla jäävad kaevanduskäigud, põhjaveetase alandatakse, muutub maastik. Kaevandamise järgselt antakse maale ala korrastamise käigus aga uus kasutusotstarve. Avamaakaevandamisega rikutud maad on korrastatud metsamaaks, on rajatud kõrgendikke, jäetud need järvedeks või hoopis kaitseväe harjutusväljakuks. Kuigi kaevandamine on loodusele väga koormav, on nii inimene kui ka loodus olukorraga kohanduv. Seetõttu võib antud piirkonna maastikust leida ka tõeliselt põnevaid pärleid ja vaatamisväärsusi, mille põlevkivi kaevandamine sinna jätnud on.

Põhja-Eestis elavad inimesed ei peagi enam kadedusega vaatama Kuutsemäel lumelauaga trikitavaid lõunaeestlasi, sest kui loodus ise ei paku, võib inimkäsi luua vägagi innovaatilisi lahendusi. Ida-Virumaal, Kiviõli lähedal avati 2013. aastal spordikeskus, kus saab tegeleda nii mäesuusatamise kui motospordiga (foto 1). Sealne tehismägi on tekkinud aastatel 1922–1967, kui põlevkiviõli tootmisel ladustati 6,2 miljonit tonni tööstusjäätmeid kõrgeks mäeks. Selle suhteline kõrgus maapinnast on 96 m ja absoluutne kõrgus 137 meetrit. Jäätmete ladustamine lõpetati 1967. aastal toimunud suure tormi tõttu, mis lõhkus mäe peale ehitatud transpordirajatised. Kuigi ekslikult nimetatakse seda tuhamäeks, on tegemist siiski poolkoksimäega. Rahvakeeles kutsutakse kõiki põlevkivi kaevandamis- ja töötlemisjääkide kuhjatisi tuhamägedeks, hoolimata asjaolust, et need erinevad nii koostiselt kui kujult. Tuhamägi tekib soojuselektrijaamade tarbeks ärapõletatud põlevkivi jäätmetest ja uuema generatsiooni õlijaamade jääkidest, kuid poolkoksimäed tekivad vanema generatsiooni õlijaamade jääkidest. Kolmandana esinevad maastikel veel ka aherainemäed, mis on tegelikult väljatud maavara rikastamise* jääkidest kuhjatud puistang. Just aherainemägesid leidub arvuliselt neist kolmest tüübist kõige rohkem.

aero_suvi2013_suusk (1)
Foto 1. Kiviõli seikluskeskus, mis on rajatud poolkoksi mäele (foto: Kiviõli seikluskeskus).

Tänaseks päevaks leiab Kiviõli seikluskeskusest Eesti pikimad mäesuusanõlvad (400–700 m) ja kolme erineva raskusastmega lumelauapargi. Ümber mäe kulgeb aga 2,5 km pikkune mitmekülgse profiiliga murdmaasuusarada. Suvisel ajal muutub mägi Põhja-Eesti kõrgeimaks motokrossirajaks. Kihutada saab nii mägiautode, ATV-de, bagidega kui ka downhill-rattaga. Lisaks on võimalik laskuda mäe tippu ehitatud tornist 600 m kaugusele kulgevat trossi mööda, mille jooksul võib laskumiskiirus tõusta kuni 80 km/h.

Kuid ka aheraine- ja poolkoksimägedega on minevikus ilmnenud probleeme. Üheks suurimaks neist on aherainemägede isesüttimine. Nimelt sattus nendesse nõukogudeaegsel käsirikastamisel ka suur hulk põlevkivi, mis 1960. aastatel rauasulfiidi hapendumisel tekkivast kuumusest põlema süttis ning nõnda reostasid need nii õhku kui põhjavett. Põleng kulges aeglaselt ja lubjakivi põles lubjaks, mis seejärel sademete ja õhuniiskuse mõjul aegamisi kustuma hakkas. Praegu tõenäoliselt mägede sisemistes osades protsessid jätkuvad ja on tänasel päeval endiselt murekohaks. Sellised aherainemägesid esineb eelkõige Kukruse, Jõhvi ja Rutiku piirkonnas. Hilisemal perioodil madalateks platoodeks kuhjatud rikastusvabrikute aheraine sisaldab oluliselt vähem põlevkivi ja tehnoloogiliste võtetega on suudetud isesüttimist ära hoida. Teiseks suureks keskkonnaohuks on pikka aega olnud poolkoksimägede lekkimine. Ehedaks näiteks on siinkohal Kohtla-Järve ja Kiviõli poolkoksimäed, millest eraldus aastakümneid mürgiseid gaase õhku ja erinevaid saasteaineid pinna- ja põhjavette. Need poolkoksiladestud tuli ümber kujundada, mäe nõlvad laugemaks teha ja katta betoniitkattega. Tegemist oli väga mahuka ja kalli projektiga, mille peale kulus üle 40 miljoni euro. See on ilmekas näide, kui kulukas ajaliselt ja rahaliselt on omal ajal tehtud keskkonda ignoreerivate otsuste parandamine.

Irooniliselt on poolkoksimägede nõlvadel kasvama hakanud looduskaitse alla kuuluvad orhideed.

Kuigi seadusandluse kohaselt on poolkoksimägede puhul tegu keskkonnaohtliku tehisliku mäega, leiab loodus siiski võimalusi sinna tagasi laienemiseks. Irooniliselt on nendel nõlvadel kasvama hakanud looduskaitse alla kuuluvad orhideed. Kohtla-Järve poolkoksimägedest on leitud seitset eri liiki käpalisi (Schmidt, Mall 2006). Orhideelised, eriti hall käpp, on seal laialt levinud ning nende arvukust võib hinnata sadadele isenditele. Käpalised on Ida-Virumaa korrastatud karjäärialadel, aherainemägedel ja tuhaplatoodel võrdlemisi sagedased leiud, kuigi vahetult nendega külgnevates metsades neid enam ei näe. Üheks põhjuseks, miks taimed seal kasvavad, võib olla nende suur kaltsiumilembus, mille ühendeid neil aladel ka rohkelt esineb. Täpsemaid asjaolusid orhideede kasvutingimustes tuleks veel uurida, sest nende ökoloogia on keerukas.

Siiski tuleb ära märkida, et enne kui kaunid metsad jõuavad avamaakaevanduse aladele ning kiviklibust küngastele laieneda, kulub selleks pikki aastaid. Kuigi lehtpuud (nt sanglepp ja kask) tekitavad rohkem huumust ning on vähem tuleohtlikud, on suurem osa Eesti põlevkivikarjääre metsastatud hariliku männi istikutega (mille vahele on „tulemüüridena“ pikitud lehtpuistuid). Ehkki esialgu suudab põlvepikkune männiistik tekitada enda ümber üksnes tagasihoidliku klibu katva okkaringikese, võib kaevanduse vanema osa poole liikudes näha järjest eakamaid istutusalasid (foto 2, 3). Männiokastest, puulehtedest, okstest, samblast jms moodustunud varise ja metsakõdu baasil tekib pikapeale huumus ja aheraine mineraalse osaga segunedes moodustubki muld. Niimoodi karjäärialadel jalutades „jutustavad“ eri aegadel istutatud puistud lihtsustatud loo sellest, kuidas tekib muld.

76490_330947393679445_613143237_n
Foto 2. Noored männid kohtuvad oma vanemate õdede-vendadega (10+ aastat) – uue ja vanema puistu piir (Peremõtsa Press).

Tulles tagasi spordi tegemise juurde, on virumaalastel veel üks trump juba taskus. Nimelt rajatakse suletavasse Aidu põlevkivikarjääri Aidu Veespordikeskus, mille keskmeks on rahvusvahelistele nõuetele vastav 2,3 km pikkune sõudekanal ja lisaks kümneid kilomeetreid pikad tehisveekogud (foto 3). Aidu karjääris alustati põlevkivi pealmaakaevandamisega 1974. aastal ning tehti seda ligi 40 aastat. Karjääri põlevkivitoodang ulatus umbes 2,4 miljoni tonnini aastas. Kaevandamise lõpetamisel  2012. aastal peatati alalt vee väljapumpamine, misjärel põhjaveetaseme taastumise tõttu täitus karjäär  mõne aasta jooksul veega. Veespordikeskuses saab tulevikus laialdaselt tegeleda sõudmise, aerutamise, veemoto, kalapüügi ja purjetamisega. Kuigi veekeskuse ametliku avamiseni läheb veel aega, saab juba praegu karjääri nõlvadel tegeleda  motospordiga ning kanalites veespordi ja uisutamisega. Lisaks veespordikeskusele on endisele põlevkivikarjääri alale kavandatud tuulepark, Kaitseliidu lasketiir ning aheraine taaskasutusala.  Vaata videot siit.

Aidu_orto
Foto 3. Ortofoto endisest Aidu põlevkivikarjäärist (Maaamet, 2017). Vett täis lastud püstjooned olid kaevandustranšeed ja teed, mida mööda toimus põlevkivi transport. Ülespoole (põhja) suurenev rohelus illustreerib metsastumise intensiivsust.

Uurides kaardirakendustes Eesti ortofotot, jäävad Ida-Virumaal kohe silma justkui suured  helesinised laguunid (foto 4). Tegu pole aga mitte moodsa veekeskusega, vaid Eesti Energia tööstusterritooriumil paiknevate tuhaväljade settetiikidega.

settebas
Foto 4. Ortofoto Ida-Virumaast, Eesti ja Balti Elektrijaamade settebasseinid (Maaamet, 2017).

Nimelt jääb elektrijaamade kateldes põlevkivi põletades üle suures koguses tuhka, mis ladestatakse tuhaväljade elektrijaamade läheduses. Selle tuha transportimiseks tuhaväljale kasutatakse hüdroärastuse süsteemi, kus tuhk uhutakse veega katelde alt pumplatesse ja pumbatakse sealt torusid mööda tuhaväljale. Ülejääv vesi valgub settetiikidesse ja pumbatakse sealt tagasi elektrijaama (foto 5). Helesinise laguunivärvi annavad tiikidele ülipeened lubjaosakesed, millelt valgus tagasi peegeldub. Kuigi tegu on kinnise süsteemiga ja settetiigid on keskkonnale ohutud, ei tasu veel oma supluse kummirõngast täis puhuda. Nende basseinide vesi on leeliseline ning kokkupuude nahaga ohtlik.

DSC_1050
Foto 5. Eesti Elektrijaama settebasseini ääres tundub elu esmapilgul kui puhkus paradiisisaarel (foto: Kristiina Kebbinau).

Sarnaselt kuulsale Tuhala nõiakaevule pulbitsevad ka Ida-Virumaal Kose asula lähedal metsasügavuses “nõiakaevud”. Kevadised lumesulaveed ning vihmad ujutavad läheduses paiknevad kaevandused üle, mistõttu liigvesi paiskub nendest „nõiakaevudest“ välja. Vesi purskab loodusliku survega maapinnale ning suurvee ajal on seal täheldatud kuni meetri kõrgust veesammast. „Nõiakaevud“ on sinna kaevandaja poolt puuritud, et suletud ja veega täidetud Ahtme kaevandus ümbruskonna metsaaluseid ära ei uputaks ning üleliigne vesi saaks niimoodi Sannikoja kaudu Pühajõkke voolata. Kui suletud kaevandustest valgub üleliigne vesi välja, siis praegu veel töötavad kaevandused eritavad aga üleliigset sooja õhku. Kaevanduste kohal on arvukalt ventilatsioonišahte, mille kaudu suunatakse lõhkamisgaasid maapinnale. Nii võibki näiteks Väike-Pungerjal ja Selisoo kandis näha efektseid „nõiaahjusid“. Suurel survel üles paiskuv veeaur moodustab puudelatvadeni kõrguva aurusamba. Talvel pakasega veeaur jäätub ning „nõiaahjude“ kohale tekivad majakõrgused „jäävulkaanid“ (foto 6).

ahi
Foto 6. Ida-Virumaal tekivad kaevanduste ventilatsioonišahtide kohale “nõiaahjud” ja “jäävulkaanid” (foto: Marko Kaldur).

Rohkem infot Kirde-Eesti ja põlevkivitööstuse kohta leiab Kohtla-Nõmmel asuvast Eesti kaevandusmuuseumist. Seal saab külastada allmaamuuseumit, mille moodustavad endised kaevanduskäigud kogupikkusega 1 kilomeeter. Pimedates kaevanduskäikudes saab teadmisi põlevkivi kaevandamisest ning tööstuse toimimise tagamaadest ja arengust. Lisaks on võimalus külastada rikastusvabrikut, mille juurde kuulub ka paetorn vaateplatvormi ja seinaronimiskompleksiga. Talvel muutub kaevandusmuuseumi territoorium aktiivseks talvekeskuseks, kus peetakse ka talvist Tuhamägede tantsupidu, kus  tänavu osales tantsijaid eri maakondadest üle 600 (foto 7).

ix-kohtla-nomme-talvine-tantsupidu-tuhamagede-65624120
Foto 7. Talvine Tuhamägede tantsupidu Kohtla-Nõmmel (foto: Delfi).

Põlevkivitööstus on Kirde-Eesti looduskeskkonnale kahtlemata jätnud sügava jälje. Aastakümnete jooksul on jäätmemägede ja platoodega tekitatud liigestatud tööstusmaastik, mille oht keskkonnale pole ka tulevikus  täiesti selge. Sellegi poolest annab see maakonnale mitmeid ainulaadseid võimalusi, mida ära kasutada aastaringse turismi arendamiseks. Juba praeguste ja tulevaste arenduste tõttu on Ida-Virumaa muutumas sportlikule ja loodust nautivale turistile üheks Eesti põnevaimaks sihtpunktiks.


Mõiste selgitus:
*Rikastamine – on maavarade väärtuslike koostisosade ja aheraine eraldamine toorainest, nende keemilist koostist muutmata.

Viited:
Schmidt, Mall 2006. Kohtla-Järve ümbruse tööstusmaastike käpalised. – XXIX Eesti loodusuurijate päev. Põlevkivimaa loodus. Tartu: 107–109.


Autor: Kristiina Kebbinau

Advertisements