Martin Liira on märkimisväärne kuju Eesti geoloogias. Plastiline mees, sõna kõige otsesemas ja paremas tähenduses, kes oma igapäevatoimetustes on korduvalt ära trikitanud sadu jääkarusid, ent peaaegu letaalselt pähe saanud… sääselt! Siin peab midagi olema! Sestap pakkiski Eesti Geoloogi püstolreporter Aivo Averin oma mikrofoni ja pastaka külmakindlasse pakendisse ning oli valmis Martinile Teravmägedele järgnema. Ent tänu heale õnnele läks tal korda meie tänane intervjueeritav tabada loetud tunnid enne äralendu ühes Tallinna lokaalis, kus külmamaa retkeks valmistuv sihtmärk teed jõi.

Martin, oled pärit Tartumaalt, väikesest kohast nimega Kammeri. Läbi ja läbi maapoiss seega. Küsingi sinult nagu üks Vigala jorss Kammeri jorsilt – sina ja geoloogia? Mida pekki nagu?!

Et kuidas see algas? Eks ta nüüd natuke piinlik on, aga läksin pabereid sisse viima Tartu Ülikooli bioloogiasse ja teiseks valikuks sai geoloogia. Mäletan, et olin pannud oma valiku bioloogiasse ära ja siis vaatasin seal seda geoloogia lauda ja mõtlesin: mis asi see on?… Bioloogia ja geograafia – need on koolist tuttavad ained, aga geoloogia… Mis asi see geoloogia on, mitte midagi ei tea… Hea küll, panen sinna kah. Ja… ja nii ta läks (naerab – AA). Aga juba aktusel, seal Vanemuise ringauditooriumis…

Mis seal siis toimus?

Kõigepealt ma läksin Vanemuise tänava õppehoonesse sisse, seal sisetrepi peal istusid mingid kalkarid ja laulsid minoorses võtmes ja nutuhäälel „Oh kooliaeg, oh kooliaeg“ laulukest. Üks neist muuseas olid sina, kes sa seal kitarri plõnnisid, mingi sulg oli patsis ja… Vaatasin seda tralli ja hakkas tunduma, et see vist on päris tore koht. Ja siis oli suures ringaudikas kogu see möll, kui matrikleid jagati, siis vaatasin kohe, et ojaa, see ongi hea koht! Mida ma tol hetkel ei teadnud, oli see, et enamus neist lahedatest möllajatest audikas olidki geoloogid.

Ja siis läksime Geoloogia Instituuti, Bekkeri audikasse ja pärast seda tuli luhapidu otsa.

Luhapeol juba, läbi võsa ja muda minek, maapoisina olin ma omas elemendis. Kohe oli selge, et oli hea valik ja siis oligi nagu otsustatud.

Oot, Martin, libisesid osavalt üle sellest episoodist, kuidas sa endale nime said. Luha peo toimumiseks „röövitakse“ rebastelt teatavasti natuke raha, aga sul tol hetkel seda va krõbisevat vist väga ei olnud?

Ei olnud jah. Mis see taks oligi, 100 krooni, see oli minu jaoks tollal ikka tohutu summa! Saja krooniga elasin ma kuskil kaks nädalat või midagi sellist, nüüd järsku et ühe korraga välja käia… Prrrr! Samas tahtmine luhale minna oli suur… Siis ma Matsi käest küsisingi, et kuule, kas võlgu ka teete? Ja Mats tegigi. Klausliga. Järgmisel aastal tasusin Luha ees oma võla. Maksin need laenatud 100 krooni mingi rebase eest või oli see luhapeo üldisesse potti, ei mäletagi täpselt, seega Luha ees mul võlgu ei ole. Aga…

…aga nimi Vaene Martin jäi sind saatma aastateks. Kuidas on sellega nüüd, kümme aastat hiljem?

Eks ta ajaga ikka tuhmub natukene, mulle on tekkinud väga palju uusi sõpru, kes ei teagi, kes on Vaene Martin. Pigem on see Tartu Ülikooli geoloogide vanem seltskond, kes teab seda minu lugu.

Millal sa omadega bio-geo tudengikommuuni Vagunisse jõudsid?

Ülikooli esimesel semestril elasin ma „hiinalinnas“, jagasin seal korterit ühe tütarlapsega ja… siis selle tütarlapsega sai äkki suhe otsa ja siis ma olin kodutu. Nii pöördusingi kohe Vaguni poole.

Vagunis langesid igasugu muud kulutused ka, mis kommunaalkorteris pereelu imiteerides tekivad.

Võeti kohe vastu kah?

p6levkivi_postimees
AD 2004. Martin tegemas tudengikommuuni Vagun tualettruumist Postimehe ajakirjanikele kiiret ülevaadet Eesti põlevkivide tekkest. Foto: Ove Maidla (Postimees)

Ei võetud! Mis sa räägid… Ma läksin Vagunisse seda rääkima ja siis alguses vangutati pead, ei tea kas ikka niimoodi saab ja peame seda asja ikka arutama ja… siis ma läksin korra veel… Siis oli jutt et „no eile meil oli koosolek ja arutasime seda sinu teemat, aga…“ Midagi kerget ei olnud, et oh tule… Aga vist oli nii, et Ann kolis parasjagu välja ja ajastus klappis. Minu kulutused üürile kukkusid mitu korda, igasugu muud kulutused ka, mis kommunaalkorteris pereelu imiteerides tekivad. Ma arvan jah, et ma kolisin Vagunisse kunagi jaanuari keskel või nii…

Hoolimata segadustest elamispindadega sukeldus Martin Tartu tudengiellu pöörase hooga. Ei möödunud ühtki avalikku tudengiüritust, kus Martin ja tema kamraadid poleks süütuid pealtvaatajaid end pisut süüdi tundma pannud. Võimalusel maskeeruti, kasutati rasketehnikat ning oldi ebatraditsiooniliselt ebatraditsioonilised. Tartu tudengipäevade halb klassika stiilis „ainult kolme kuuga keevitasime sõpradega Moskvitšist sellise ägeda veeremi, mis täna 20 sekundit veeres“ või „näe, panime endale seelikud selga ja parukad pähe ning olemegi naljakad“ jäi neist kaugele maha. Elati hetkes ning kui hommikul tuli piisavalt pöörane mõte pähe, oli see õhtuks teoks tehtud. Näiteks kui peavoolumeediasse jõudis hommikul info, et Aasias möllab kole taud nimega SARS, volksas seesama jõletis pärastlõunal juba Martini kehastuses tudengirallil „Bambus“ mäest alla veerenud jumal-teab-kust-leitud külmakirstust välja…

bambus_03
Martin 2003. aasta tudengipäevadel “Bambuse” rallil. Hetk enne SARSina publikusse tuiskamist. Foto: Lauri Palumets

Sul on kaks veidrat sõpra. Kust selliseid saab?

Tartust, Hurda pargist vist (naerab – AA). Minu kursuse mehed – geograaf Hendrik ja bioloog Lauri (aka Laura – AA) on need veidrikud. Läksin ükskord loengu vaheajal Vanemuise õppehoonest õue ja siis üks noor blond kutt hakkas minuga juttu ajama. Tema teadis juba Hendrikut ja kuidagi nii see läks. Kohe riburada tulid sügispäevad, geograafide pannkoogiläbu, geoloogide Tuva pidu ja nagu mingi pöörane elu hakkas pihta kohe.

Tuva pidu on Tartu Ülikooli geoloogide legendaarne nö lõikuspidu, kus võetakse lõbusas võtmes kokku suvised praktikumid. Nime sai pidu Tuva ANSV ( perifeeria kunagise Nõukogude Liidu kõige kaugemates avarustes) järgi, kuhu miskipärast järjekindlalt Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiatudengeid praktikale saadeti. Mõned väga head aastad tagasi taastasid TÜ geoloogid selle traditsiooni ning Tuva pidu sai oma staatuse tagasi, aga ka selleks kohaks, kus liidetakse kokku kõigi rebaste eelmise aasta plussid-miinused ning kuulutatakse välja Aasta Geoloogiarebane, rändauhinnaks graveeringuga matkasaabas. Olgu öeldud, et Martin pälvis saapa tänu oma õppetöövälisele tegevusele kõvast konkurentsist hoolimata õige hõlpsasti.

Tuleks nüüd sinu lemmikteema juurde…

Mis see on? Naised? (naerab – AA)

Ei, teater… Kuidas sa teatrini jõudsid?

See sai alguse Ülenurme gümnaasiumis. Meie gümnaasiumi kirjandusõpetajal oli ambitsioon teha teatrit. Ja minulegi suure üllatusena tuli ta seda minule rääkima. Rääkis ja… rääkiski pehmeks. Käis ja otsis inimesi. Tahtis teha „Hulkur Rasmust“. Kooliteatrite süsteem on Eestis väga kõva. Kevadel toimub igal aastal suur kooliteatrite festival. Et läheme sinna.

Okei, teater on tore. Oma esimeses teatritükis „Hulkur Rasmus“ kehastasid sa…?

Hulkur Rasmust. Minulegi suure üllatusena andis ta selle rolli mulle. Ma ei olnud kunagi varem sjukest asja üldse kaalunudki, et teatrit teha. Tegime selle etenduse ära, esinesime koolis ja käisime ka festivalil ära. Siis minu muusikaõpetaja tuli peale esietendust minu juurde: „Martin, sina pead minema lavakunstikooli! Ma ei ole varem midagi sellist näinud, see oli nii hingestatud…“ No siis ilmselt hakkaski noore mehe ego tööle, et ohoh, siin tõepoolest midagi vist on… Siis hakkaski meeldima, järgmisel aastal tegime jälle midagi ja…

Siis sai kool läbi?

Siis sai kool läbi. Ma tulin ülikooli ja nägin Tartu Üliõpilasteatri kutset katsetele.

Olid sa üliõpilasteatrist midagi enne kuulnud-näinud ka?

Mitte midagi. Üliõpilasteatri juht Kalev Kudu oli tundmatu suurus minu jaoks. Enne seda kui kirjandusõpetaja kutsus mind kooliteatrit tegema, olin ma täiesti teatrikauge inimene. Ma ei käinud teatris, paar korda olin kooliga käinud. Aga sealt tekkis see foon, see huvi.

Katsetel läks kindla peale?

Martin Liira (Autor: Kudrun Vungi)

Ei olnud nii. Arvasin, et katsetel ei läinud väga hästi. Et tegin palju vigu ja olin väga kriitiline enda peale, aga ikkagi võeti vastu. Aga ma mäletan, et seal katsetel oli mitmeid inimesi, siis olin mina ja siis oli üks pikk poiss, sjuke kõrend, pikkade käte ja lokkidega. Ja vaatasin, oh… Ta nägi kohe välja sjuke kunstnik, tal olid kunstniku riided ja nägi välja, et tema on teatriinimene, et ta on varem teinud ja… Me natuke rääkisime seal koridori peal ja ta ütles, et on Rakverest ja on varasemalt kõvasti teinud, ja vaatasin, et nojah, tema võetakse, aga selle mehega mina siin küll ei konkureeri. Pärast võeti meid mõlemaid vastu ja nüüdseks on Vallo Toomla suur filmirežissöör.

Sina said sisse, Toomla sai sisse ja…

Üks tüdruk sai kah, Maarja Mitt.

Ja siis?

Hmm… siis meid jäeti vist ootele, tegime stuudiotööd ja käisime niisama etendusi vaatamas… Esimene tõsine töö oli Daniil Harmsi „Jelisaveta Bam“.

Oot, mina mäletan sind esmalt üliõpilasteatri lavastusest „Joogem äädikat, härrased“ koos Eriti Kurva Muusika Ansambliga Vanemuise teatrikohvikus.

Aaa… Sul on õigus! Kõigepealt taastati vana kultustükk „Joogem äädikat“ ja meie siis asendasime seal teatud rolle. Jajah, see oli äge! See oli ikka nii, et meid võeti vastu ja me õppisime olemasolevasse tükki sisse… Ja vot siis me jäime ootele. Aga kuhugi tükki sisseõppimine… see ei ole ikka päris see. Vaatad videot, et see kes enne minu rolli tegi, see tegi nii ja siin tuleb seda nii teha ja niimoodi peab see stseen ja emotsioon jooksma, see ei ole nagu… Eriti Kurva Muusika Ansambliga koos lava peal olla oli muidugi võimas, aga… „Jelisaveta Bam“ oli ikkagi minu esimene päris tükk. See oli eriline. Enne seda ma olin pigem kõhklevam teatri osas

bam
“Jelisaveta Bam” Tartu Üliõpilasteatris. Ivan (Vallo Toomla) ja Pjotr (Martin Liira) Jelisavetat (Anne Roovere) kiusamas. Foto: Lauri Kulpsoo (Postimees)

Ülevõlli dramaturgias, nagu Harms kindlasti on, oli Kalev Kudu lavastatud „Jelisaveta Bamis“ tähtsal kohal… kuidas seda nüüd öelda… klounivärk traagilises võtmes. Teil olid seal klounininad ees ja see sobis teile. Mingil hetkel saite Prantsusmaal ka päris ehtsast „klounikoolitust“. See oli pärast „Bami“?

Kudu oli ise käinud kuskil õppimas, siis ta tuli ja koolitas meid. Me tegime „Bami“ ära ja selle „Bamiga“ käisime Prantsusmaal festivalil ja seal oli ka workshop teatriklounaadist, seega saime tagantjärele korraliku klouniväljaõppe.

Peale „Bami“ oli etendusi veel?

Mõned aastad hiljem tegime Jaapani kyogen‘e. Tegime Sarah Kane’i „Puhastatud“, see oli selline nüüdisaja uusdramaturgia, kuidas seda nüüd öelda, sümbolistlik, minimalistlik, mis tegeleb selle tänapäeva liigenditest lahtiolemisega.

Minu tegelane pidi ennast paljaks võtma ja lõpus ka ennast ära tapma, mida on ausalt väga raske mängida.Seal oli vägivalda ja vägistamist… Oma emal ma keelasin seda tulla vaatama.

Aga sellepoolest see oli väga raske, minu tegelane pidi ennast paljaks võtma ja lõpus ka ennast ära tapma, mida on ausalt väga raske mängida. Seal oli vägivalda ja vägistamist… Oma emal ma keelasin seda tulla vaatama. See näitemäng oli väga nõudlik väljakutse. Ja siis me tegime Dostojevski „Sortse“, see oli väga põnev temaatika ja lõpuks tegime igasugu asju. Ma olin ikkagi üliõpilasteatri aktiivne liige oma seitse aastat, selle ajaga jõuab palju asju teha.

anarhism_v6i_punk_postimees
“Vabadus või surm. Nestor Mahno võitlus” (2009) Tartu Üliõpilasteater. Foto: Postimees

Selle seitsme aasta jooksul, mitu korda sa lavaka katsetel oled jõudnud käia?

Kaks korda. Esimene kord oli esimese kursuse järel.

Üliõpilasteatrist läks teid sinna palju?

Ojaa, kui toimuvad lavaka katsed, siis üliõpilasteatrist minnakse in corpore. See on nagu sinna fooni sisse kirjutatud. Sa teed seda üliõpilasteatrit, õpingute kõrvalt õpid hiliste öötundideni teksti. Kui paned teatritegemisse nii palju oma aega, ressurssi ja hinge, siis tekib loomulikult õigustatud küsimus, et võib-olla tõesti ma peaksin sinna veel panema, võib-olla ma peaksingi pühenduma ainult sellele. Ja siis nad lähevadki. Ja väga paljud on üliõpilasteatrist lavakasse läinud ja väga paljud on suured näitlejad.

Esimese käiguga ma ei saanud avavoorust edasi, teisel käigul sain rohkem edasi, aga ka nüüd mitte väga oluliselt, teise vooru vast, või kolmandasse…

Lavaka osas on avaldatudki arvamust, et nad otsivad teemante, mida ise lihvida, mitte poolenisti valmislihvitud briljante. Kas sinu puhul võis see määravaks saada?

Minu puhul kindlasti. Olles nii palju aastaid juba üliõpilasteatrit teinud, olid mul tekkinud juba omad arusaamised või stambid. Mingite kohtade peal ma olin endiselt ebakindel, aga mingite kohtade peal ma arvasin, et ma tean, kuidas siin peab tegema.

Lisaks üliõpilasteatrile on Martin olnud tegev mitmetes lavastustes. 2008. aastal säras ta peaosas lodjakaptenina Meelis Hansingu lõbustraagilises suvelavastuses „Pristan“. 2012 astus Martin kandvas rollis üles Võru Linnateatris Tarmo Tagametsa vabaõhutükis „Haigemaja“, mida etendati Võru vana haigla hoovis, pluss arvukad muud ülesastumised siin-seal.

virulase-1
Kolm sõpra (vasakult) Martin, Hendrik ja Laura Virulase koopa mõõdistustööde käigus Tuhalas legendaarse karstiuurija Ülo Heinsalu mälestuskivi juures hetke jäädvustamas

Teater on olnud Martini tegemistes väga tähtsal kohal, ent selle kõrval on tal jätkunud hoogu ja lusti osaleda ka Tartu Ülikooli Looduskaitseringi (TÜLKR) erinevates ettevõtmistes. Lisaks tavapärastele rohketele matkadele võttis TÜLKR’i aktiviteet 2000-ndate aastate alguses nõuks mõõta üle üks Eesti pikimaid karstikoopaid. Virulase koobas Harjumaal mõõdetigi selle aktsiooni käigus Eesti pikimaks, ent on tänaseks taandunud siiski hõbedasele positsioonile, kuid selle hõbeda saavutamiseks on Martinil omad ja mitte väikesed teened.

Kuidas sinust speleoloog sai?

Virulase koopa mõõdistamine oli Hendriku ja Laura initsiatiiv. Kaasalööjaid oli peale minu TÜLKR´ist veel teisigi. Kuskilt tuli mingis peavoolumeedias väide, et on selline koobas ja keegi ei ole selle pikkust korralikult üle mõõtnud. Ja siis tekkiski mõte, et mõõdame ära, kas on Eesti pikim või ei ole. Oli teada, et isik, kes selle niiöelda avastas, ei jõudnud seda lõpuni mõõta, kuivõrd nii kitsas ja madal oli…

virulase_koopa_sisemus_vikipeedia
Martin 2003. aastal speleoloogina Virulase koopas “meetreid tekitamas”. Foto: Lauri Palumets (Wikipedia)

Siin tulid sinu füüsilised ja vaimsed eeldused mängu

Kui me läksime seda mõõdistama, siis meil oli kõik hästi välja mõeldud, kuidas me seda teeme. Kuna mina olin kõige väiksem ja tuli välja, et mul seda kitsaste kohtade hirmu väga palju ei ole, sest ma julgesin pugeda igale poole – ja need karstikoopad on igasugu urkeid täis – siis niimoodi me saimegi selle koopa ikka mitu meetrit pikemaks. Mõned kohad olid päris vahvasti kitsad jah (naerab – AA). Mina olin see „meetritekitaja“.

Aga see oli selline tore ettevõtmine. Pärast Hendrik ja Laura kirjutasid sellest ka päris loo valmis (Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse, 2003) ja see ei jäänud niisama vedelema. Hendrik tegi Virulase koopast korraliku 3D mudeli.

Hendrikuga on sul ka hiljem koostööd olnud. Urmas Reisbergi lühifilmis „Vanameeste näppaja“ (2005), kus Hendrik tegi animatsiooni, olid sina näitejuht.

Ojaa, aga hiljem tegime koos veel lühifilmi „Kuldkala“ (ing k „No Fishing“ (2008), režissöör Richard Meitern – AA), mis sai väga popiks (film jõudis parima viie hulka üleeuroopalisel Berliini lühifilmivõistlusel „Keeled läbi objektiivi“ ning sai publiku lemmikuks Tartu tudengifilmide võistlusel ja 2009. aasta veebifilmide festivali „Lae üles“ parima filmi tiitli – AA). Nüüdseks ongi geograaf Hendrik sel alal tegev, tal on oma arvutianimatsioonifirma ja ta on Eestis vägagi tegija.

Ülikooliõpingud. Algul tegid seda hüplikult. Millal tekkis tunne, et…?

Eks see loksus kuidagi ise paika. Jah, kõrvaltegevusi jagus, seega kolmeaastase baka läbisin ma nelja aastaga, pidin ühe aasta juurde võtma. Võib-olla peale kolmandat aastat, kui oli vaja bakakraad nö ära vormistada, siis edasi läks loogilist rada, magistrisse minek oli väga loogiline juba.

Minu bakatöö oli põlevkivituha hüdratiseerumine. Eesti Energia jaamadesse olid ehitatud uued katlad – keevkiht-katlad vana tolmpõletuse kõrvale. Keevkiht-kateldest tuleb teistsugune tuhk, mis käitub teistsuguselt, on teistsuguse mineraloogiaga ning minu ülesanne oli jälgida, kuidas see tuhk tuhaplatool käitub – kas kivistub ja kuidas ta kivistub. Väga lihtsad katsed olid iseenesest – võtsin tuha erinevad fraktsioonid ja segud, valasin vett peale, võtsin proove, mõõtsin mineraloogiat, selline väga mineraloogiline töö oli.

Ja sealt tuli hasart ka?

Ojaa, see oli äge! Kalle Kirsimäe oli juhendaja. Eks ta võttis minuga teatava riski ka, sest ega ma olnud mingine „tubli“ õpilane, ma ikkagi pigem vedasin end kuidagi läbi baka…

See oligi esmane uuring, et kuidas see keevkiht-tuhk käitub võrreldes tolmpõletusega…. ja selgus, et see käitubki teistmoodi ning minu töö oli üheks väikseks sisendiks sellesse suurde töösse, kuidas me neid tuhaplatoosid disainime. Kui palju aega on vaja ladustatud tuhakihile, enne kui me saame sinna uue kihi peale kanda.

Kuidagi jõudsid fosfori juurde?

Jah, see tuli magistris. Oli jällegi suuresti kokkusattumiste asi. Ärpsil (Kalle Kirsimäe – AA) ja Ülo Mandril sattus üks suur projekt kätte, fosfori ärastuse peale. EAS´i projekt, oli vaja inimesi, kes sellega tegeleksid. Kuna ma olin põlevkivituhaga enne töötanud ja nad hakkasid uurima põlevkivituha kasutamist reoveest fosfori ärastamisel, nii ma sinna sain ja see sai minu magistritööks. Ja hiljem ka doktoritööks.

Martin kaitses Tartu Ülikoolis doktoritöö (Fosfori aktiivfiltratsioon kaltsiumirikka hüdratiseeritud põlevkivituhasettega: sadestusmehhanismid ja taaskasutus) 2012. aastal. Pärast seda asus ta ülikoolis tööle teadurina, kandideerides samal ajal aktiivselt maailma eri ülikoolides järeldoktori kohtadele. Pärast kaht aastat otsinguid saatis teda edu.

Said pakkumise nn Teravmägede Ülikooli (The University Centre in Svalbard). Fosfori asemel tuli uus väljakutse.

Neil oli vaja sinna geokeemikut, kes tegeleks metaani ja teiste süsivesinike määramisega meresetetes, et selle kaudu hinnata süsivesinike päritolu, migratsiooni ja edasist saatust.

Et siis tegemist on naftauuringutega?

Metaan on ka tugev kasvuhoonegaas. Ise peangi end praegu pigem midagi sinna kliimateadlase poolseks…

Põikaks korraks kõrvale. Enne Teravmägesid tegid sa vahva pulmapeo. Selleks ajaks olid sa olnud juba mõnda aega pereinimene, lapsigi rohkem kui üks.

Hellaga olen ma olnud koos juba oma 10 aastat. Lapsed on Juhan (4) ja Mihkel (3).

nägin, et selle kiirusega, kuidas mina säästan, ja selle kiirusega, kuidas kinnisvarahinnad tõusevad, ei saa me midagi

Pulmadega oli tore lugu. Olles Tartu Ülikoolis teadurina palgal, säästsin ma, et perele oma kodu hankida. Ja siis ma säästsin ja säästsin, kuni nägin, et selle kiirusega, kuidas mina säästan, ja selle kiirusega, kuidas kinnisvarahinnad tõusevad, ei saa me midagi. Ja siis me Hellaga otsustasime, et teeme selle rahaga hoopis ühe suure peo.

Pulmad olid ka teie ärasaatmispidu.

Nii ta kujunes välja jah, sest peale seda, kui me pulmakutsed olime välja saatnud, sain ma rõõmustava teate Teravmägedelt. Nii et kui pulmapidu oli 2014. aasta 19. augustil, siis 1. septembril me maandusime kogu perega juba Teravmägedel.

Väga palju aega sisseelamiseks ei olnud, juba samal kuul läksime nädalaks merele proove võtma. Lenduvate süsivesinike (eelkõige metaani) analüüs, sette poorivee koostis, sette mineraloogia ja keemia, isotoobid. Tööd ja põnevust jagus.

Kui suur on lootus Teravmägedelt naftat leida?

Naftat on leitud, on tehtud isegi katsepuurimisi. Barentsi meri on madal epikontinentaalne meri, Teravmäed on selle loodeots, mis on geoloogiliste protsesside poolt üles tõstetud. Selle ülestõstmise käigus on enamus naftat ja gaasi „jalga lasknud“. Orgaanikarikkad kihid on seal olemas, aga naftat ega gaasi seal niipea tootma ei hakata. Pigem annavad need andmed meile Barentsi mere mudeldamisel selle loodenurka andmepunkte juurde.

Raskuspunkt nihkuski seetõttu keskkonnageoloogia poole?

Olen ikkagi tavaline geokeemik ja minu lugu seal on metaanist ja sellest, kuidas ta Arktikas vabaneb ja mida see teeb. Kas see satub atmosfääri või ei satu ja mis päritolu see on.

photo_20150821_120533-20150822
Esmarki liustik, Ymerbukta. Foto: Riko Noormets

Kliimamuutused seega?

Jah, oma artiklites ma ikkagi pean juba sissejuhatuses kliimamuutustest rääkima. Võib öelda küll, et ma olen kliimateadlane.

Kui Teravmägedel jala maha panid, kas tundus kohe, et on lahe koht? Mis olid sinu esimesed emotsioonid, kui enne polaaröö algust end perega Teravmägedel paikseks tegid?

1. septembril maandusime. Vaatasin, et nojah, siin ta nüüd ongi. Alguses oli… hoopis teine paradigma, teine looduskeskkond. Ei ole puid, on mäed, tundrataimestik, väikene linn, liustikud, fjordid, see on hoopis teistmoodi kui see, millega olin harjunud. Alguses olin väga põnevil ja oli huvitav. Eks siis tuli vaikselt olmega hakkama saada. Uus töökoht, uus keel… Norra keelega pole mul siiani kõige paremad suhted, aga perekond räägib ladusalt. Lapsed läksid lasteaeda, nemad õppisid seal käpelt ära. Hella kantseldab saarel turiste, tegeleb giidindusega.

Esimene raske hetk oli see… et polaaröö. Et kolm kuud on täiesti pime. Polaarpäev lõpeb augusti lõpus ära ja poolteist kuud on üleminekut. Aga siis valitseb pilkane pimedus. Kui kuu paistab, siis näeb rohkem või kui on virmalised. Kui esimene polaaröö hakkas lähenema, kui ei olnudki veel päris pime, aga pimedam kui Eestis kunagi on olnud, siis oli küll selline tunne, et no kuhu ma oma pere nüüd toonud olen! Lastel läks libedalt, kohanemine uue keskkonnaga, pime või mitte, polnud probleem. Mihkel õppis paralleelselt eesti keelt ja norra keelt. Jussil oli raskem, oli harjunud eesti keeles pläkutama.

_img3687_v
Välitööd. Meresetete puurimine jäält. Tempelfjorden. Foto: Peter Hill

Eestlasi on Teravmägedel mitmeid, minu juhendaja on Riko Noormets. Kokku on meid üle kümne, ikka saame kokku, sööme verivorsti ja peame Eesti Vabariigi iseseisvuspäevi.

Laiem Eesti üldsus sai Martini tegemisi näha, kui ETV saade „Osoon“ väntas sarja eestlaste tegemistest Teravmägedel. Ühes osas käis võttegrupp Martiniga kaasas välitöödel järve setteid ja jääd puurimas. Lisaks võrratule ja teistmoodi loodusele said eestlased näha kaadreid välitöödest, kus alatasa askeldasid ringi ja pidasid vahti püssidega tegelased.

Kas välitööd Teravmägedel toimuvadki püsside valve all?

Ikka, linnast ei saa välja minnagi ilma püssita.

lubaPead seega alatasa endale püssimehe kaasa kauplema. Sinul vist püssi ei ole…

Misasja?! Muidugi on! (Martin kraamib rahakoti vahelt välja relvaloa, tõendamaks oma välitöökõlbulikkust.)

Jääkarud on seal siis päris reaalne oht?

Absoluutselt. Saarel elab rohkem jääkarusid kui inimesi. Jääkarud on erilise kaitse all ja neid võib kohata igal pool. On seadus, et linnapiiridest välja minnes peab sul olema kaitsevahend. Tavaliselt on selleks vintpüss.

Minnakse mitmekesi või võib ka üksi uitama minna?

Võib, võib. Ega seal keegi otseselt ei kontrolli linnapiiri peal… Lühemaid käike tehakse üksi ka, aga pikemaid retki tehakse grupis.

Kas viimasel ajal on mingeid suuremaid jamasid ka olnud seoses karudega?

Inimesi ei ole hukka saanud, mõni on saanud vigastada. Aga karusid paraku lastakse igal aastal üks-kaks maha, enesekaitseks. Sel aastal on olnud vist juba 4 tükki.

See harjumus välitöödel, et kogu aeg vaatad ringi ja seljataha ka, see tekib ruttu. Välitöödel on enamasti keegi valves ja kui on vähe inimesi, siis iga 5 minuti tagant vaatad ikkagi ümbruskonna üle, see teadmine on kogu aeg sees.

ghana_1
Martin välitöödel Ghanas, sügis 2010. Foto: Riho Mõtlep

Tõsiasja, et inimese elu on üks väga habras asi, ei pea Martinile meelde tuletama. 2010. aasta sügisel osales Martin Tartu Ülikooli ekspeditsiooni liikmena välitöödel Ghanas Bosumtwi kraatri geoloogilistel uuringutel. Malaariaohtu suhtus Martin mõningase muretusega ning ei hakanud end vaevama ka sellekohaste ettevaatusabinõudega. Tagasiteeks Ghanast valis ta erinevalt ülejäänud grupist Vaesele Martinile omase siksak „säästureisi“, mis sisaldas endas ööbimisi ühes Londoni lennujaamas ja vahemaandumisi ning peatusi siin-seal. Nii jõudis hakkaja geoloog oma tagasiteel lõpuks välja Prantsusmaale, Nantes´i linna, kus ta tol hetkel kohalikus ülikoolis aastase stipendiumiga õppimas oli. Nantes´is aga, nõks peale maabumist, tabas teda entomoloogiline reaalsus sääsehammustuste erisusest teljel „parasvööde-troopika“. Õnneks jõudis Martin kiiresti kohalikku tervishoiuasutusse, kust ta teisaldati joonelt intensiivraviosakonda. Aafrika-reisi eelarve pidas esimestel päevadel kenasti vastu, sest ehkki Martinil polnud selleks reisiks tervisekindlustust (mõttetu lisakulu), on erakorraline arstiabi Prantsusmaa haiglates, tänu jumalale, tasuta. Keeruliseks (loe: kulukaks) läks elu-olu siis, kui Martini eluküünal taas põlema oli läidetud ning ta inimvarena järelravi palatisse maandus.

koikide-laste-sober-arps
Pole vahet, kas arktika või Aafrika — Martin leiab kõikjal endale sõpru. Foto: Kalle Kirsimäe

Martin, on sul läbielatust ehk mingeid asjalikke õpetussõnu lausuda või tähelepanekuid Prantsusmaa haiglate elu-olu kohta?

Seda lugu tuleb alustada kõige lõpust, see tähendab loo moraalist.

Moraal nr 1. Kui minna malaariaohuga piirkonda, siis TULEB tablette võtta. Sest isegi kui ei ole malaariasääse hooaeg ja isegi kui oled madala riskiga piirkonnas, siis see üks „õige“ sääsk võib su ikkagi üles leida. Nii nagu ta minu leidis.

Moraal nr 2. Kui tuled malaariaohuga piirkonnast ja sul on väike palavik, siis kahtlusta lisaks kergele külmetusele ka … üllatus-üllatus, MALAARIAT. Ja kui palavik alla ei lähe ning su pruut teeb „veidra“ ettepaneku kutsuda arst, siis ära aja vastu, et küll läheb ise üle, vaid kutsu see kuradima arst!

Kui mina lõpuks haiglasse sain, oli mu veresuhkru tase veres langenud juba piirile, kust väiksema väärtuse korral langeb inimene koomasse. Seekord läks mul napilt, sain vilkuritega haiglasse sõita ja kangeid rohtusid süüa, mis kuulmishäireid ja hallutsinatsioone tekitasid. Ning juba pärast nädalat aega voodis lebamist olin lõpuks võimeline ise tualetti minema. Kuigi see oli tuhat korda raskem kui Tartu maratoni läbimine.

See malaaria, mis mul oli, Plasmodium falciparum, ei jäta kehasse tsüste, seega sain tast igaveseks lahti, kuid järgmine kord panen malaariatabletid juba varakult taskusse.

Aga Nantes´i haigla… Väga toredad ja professionaalsed arstid olid seal. Haiglad on ikka üle maailma ühesugused, isegi toit on sama halb (naerab – AA).

Lõpetad hetkel Teravmägedel oma järeldoktorit. Õige pea tuled tagasi.

Jah, minu aeg pidi olema septembrini, aga pikenes aasta lõpuni. Aga siis on Teravmägedega hetkel kõik ja toon oma pere Teravmägede polaarööst Eestimaa kesktalvisesse valgusesse!

imgp0196_v
Perekond Liira Teravmägedel. Vasakult paremale: Juhan, Mihkel, Martin, Hella

 

TEISED MARTINIST


vallo_myyrilehtVallo Toomla
sõber

Martiniga sain tuttavaks tudengipõlves Tartu Üliõpilasteatri sisseastumiskatsetel. Saime kuidagi kiiresti “ühele lainele”, hoolimata sellest, et ta algul tundus mulle paras veidrik ja imelikult kaval. Tal on sellised krutskiga, väikeste kortsudega ja erilise helgiga silmad, mis tihtilugu Lõuna-Eesti metsade vahelt tulnud inimestel on ja mis sind võluvad, kuid samas ettevaatlikuks teevad. Ise ma selline pikaldane ja ettevaatlik poiss Põhjast… Martin aga on äkiline ja ääretult vitaalne. Kuidagi me täiendasime teineteist ja hakkasime neid Tartu tänavaid, kõrtse ja kortereid mööda kondama. Ja muidugi kõik need tunnid ning minutid proovisaalides ja laval, mis võitluskaaslastena meid kokku sõlmisid ja sõprust vaid tugevdasid. Elasime Tartus pool aastat koos ka Kastani tn Vagunis ning ühe aasta jagasime tuba Narva 89 ühikas. Nüüd juba mõned head aastad oleme elanud erinevates linnades ja ka riikides, kuid mingi seletamatu side on mul temaga endiselt. Ta on mulle vist olnud ka natuke vanema venna eest, kuigi ta siuke pisike ja luider, aga on olnud mitu hetke, kus ta oma aususe ja õiglustundega mind korrale on kutsunud, peegli ette pannud, kasvatanud. Ma ise olen selline enesekeskne üksiklaps, Martin aga suure pere vanim laps. Ta on väga hea kohanemisvõimega ellujääja, kõrge õiglustundega, hooliv ja tundlik loojanatuur, samas väga kaine mõistusega, kuidagi jalad alati maa peal – selline kuusk, juured harali. Loodan, et teda tema teadustegemistes igati toetataks, et Fortuuna teda ikka saadaks ning leek põleks heledalt ja pikalt. Sõber suure algustähega.


arps2Kalle Kirsimäe
õppejõud

Martin „Vaene“ Liira on nähtus mida on raske ühe lausega kirjeldada, pealegi veel “õpetaja” positsioonilt. See, mismoodi me temaga oleme läbi nende aastate purjetanud, on enamaltjaolt olnud kõike muud kui õpetaja-õpilase suhe. Ega ma teda rebasena Luhalt ei mäleta. Klassika muidugi, aga see et me talle järgmisel aastal Saapa omistasime, on märk iseenesest. Martin hakkas põlema ja eredalt. Kindlasti on ta hakanud aeg-ajalt ka tossama, aga üldiselt leegitseb siiani.

Vaene Martin on selline igas mõttes vintske sell, kes ei karda pea ees sukelduda talle täiesti tundmatusse teemasse, sellest läbi närida ja midagi uut leida/luua. Palju ta metaani ja nafta geoloogiast-geokeemiast enne Teravmägedele suundumist teadis? Muidugi, tema üheks motoks on “bluff on pool elu”, mis tihti kaldub olema rohkem kui pool, aga üldiselt petab ära… ja järgmisel hetkel on ta asjades sees. Probleeme ei pea kartma, probleeme saab ja peab lahendama ning seda Vaene Martin oskab… või petab ära.


Advertisements