Viimastel nädalatel on avalikkuse suurt tähelepanu pälvinud erakordselt madal veeseis Läänemeres, Väinamere sadamates – rohkem kui 55 cm alla Kroonlinna nulli. Hiiumaa on tavapärasest parvlaevaliiklusest osaliselt ära lõigatud ning kogu Eestimaa elab hiidlastele jõudumööda kaasa. Sel nädalavahetusel tormasid olukorda päästma süvendus- ja tuukrilaevad, kes „hööveldasid“ Rukkirahu laevakanali sinna tekkinud “kriitilisest“ materjalist 20 cm sügavamaks ning eemaldasid suuremad kivid. Eesmärgiks oli käesoleva nädala alguseks hiidlased (Lääne)merehädast päästa.

Mis või kes on aga süüdi selles, et nurjatu Rukkirahu madal keset kaunist sügist väärt parvlaevad ja hulga reisijaid sadamatesse lihtsalt passima jättis? Uskuge või mitte, aga jällegi on „süüdi“ geoloogia, täpsemalt mandriliustiku viimane pealetung ja taganemine rohkem kui 10 000 aastat tagasi. Geoloogiadoktori ja meregeoloogi Jaan Lutti visandatud Väinamere setete kaardi (Joonis 1) abil näeme, et Rukkirahu madala näol tegemist kruusa ja liiva kuhjatisega, mis on ümbritsetud sügavama savialaga. Nende setete all lasuvad omakorda moreen ja aluspõhjakivimid. Kust on nad sinna saanud ja miks?

Joonis 1. Väinamere põhjasetted (Kiipli ja Lutt 1993). Markeriga sodis meelevaldselt Aivo Averin. Punane markerjoon tähistab Palivere servamoodustiste levikut Väinameres. Roheline marker märgib Rukkirahu (ja tema lähiümbruse) ning Vormsi liustiku(lõhe)list päritolu kruusasid-liivasid. Sinine kribu-krabu tähistab laevateed ja sadamaid.
Joonis 1. Väinamere põhjasetted (Kiipli ja Lutt 1993). Täiendanud Aivo Averin. Punane katkendjoon tähistab Palivere servamoodustiste levikut Väinameres. Roheline ala märgib Rukkirahu (ja tema lähiümbruse) ning Vormsi liustiku(lõhe)list päritolu kruusasid-liivasid. Sinine katkendjoon tähistab laevateed ja sadamaid.

Rääkides liustikust ja tema setetest, ei saa me üle ega ümber moreenist. Moreen on purdsete, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud, sisaldades endas segipööratud materjali savist kuni rahnudeni. Eesti alade moreen on siia toodud viimase jääaja mandriliustiku poolt. Selle liustiku paksust võis mõõta sadade meetrite ning isegi kilomeetritega. Kõige lihtsam, ehkki teaduslikult vast mitte kõige korrektsem, on kujutleda mandriliustikku hiiglasliku buldooserina, mis jäätumiskeskusest (meie regioonis Skandinaavia mäestikust) kliima drastilise jahenemise järel kümneid tuhandeid aastaid tagasi teele asus ning jäämassi kogunedes aina edasi rühkis, jõudes viimase jäätumise, nn. Weichseli jäätumise, käigus välja tänapäevase Poola aladeni. Weichseli jääaeg algas umbes 110 000 aasta eest ning lõppes 10 000…15 000 aastat tagasi.

Maa-ameti reljeefi kaardil näha erinevaid pinnavorme.
Maa-ameti reljeefi kaardil on näha erinevaid Väinamere piirkonna pinnavorme.

Siinkohal oleks paslik meelde tuletada seda, kuidas buldooser pinnast planeerides töötab. Buldooseri tööjõudlus sõltub peamiselt tema suurusest ja raskusest ning hobujõududest, mis sellesse massi mahutatud on. Jõudes pinnase liigutamises oma jõudluse piirini, annab tark buldooserijuht tagasikäigu ning ründab pinnasemassi uue jõuga uuesti. Kui aga peaks juhtuma tehniline apsakas ja buldooseri tööjõud raugeb, jääb buldooserijuhil vaid käsi laiutada ning planeerida edasi neid pindasid, millest ta esimese hooga üsna lihtsalt üle sõitis.

Mandriliustikule annab tema tööjõu toitealal kuhjuv jää, mis lubab tal edasi „buldooserdada“ vaid niipalju kui toiteala mass võimaldab. Kliima jahenedes liustiku suutlikkus edasi tungida suureneb, soojenedes aga liustikuserv taandub, sest sulamine liustiku servaaladel on palju intensiivsem, kui liustiku edasiliikumine. Viimase jäätumise ajal sai „Skandinaavia buldooser“ muutuvalt kliimalt mitmeid edasi- ja tagasiliikumise käske, kujundades meie naabruskonna suuresti just selliseks nagu ta meil hetkel on. Eesti alad said taluda ilmselt mitmeid liustiku manööverdamisi, ent selgemini loetavad on just need kuhjunud pinnavormid, kus buldooseril enam edasiliikumiseks jaksu ei jagunud ja ta vaikselt taganes, leides endas siiski hooti jõudu uuesti peale tungida. Neis „buldooserdusmaksimumides“ kujunesid pinnavormid, mida geoloogid vaatlevad tänapäeval kui mandrijää servamoodustiste vööndeid. Eesti aladel, vaadeldes „buldooseri“ taganemist ja ajutist pealetungimist, on nendeks Haanja, Otepää, Pandivere ja Palivere servamoodustised.

palivere
Joonis 2. Mandriliustiku viimase jäätumise viimase pealetungi maksimum Mandri-Eestis 13 300 a.t. (Vassiljev & Saarse, 2013). Valgega kujutatud liustik, sinine Balti jääpaisjärv, mustad punktid Balti jääpaisjärve rannamoodustised, tumedate siniste punktidena märgitud perioodi olulised settekompleksid – Vigala viirsavibassein, Nõmme, Männiku ja Tõdva glatsiofluviaalsed liivad.

Üha soojenevas kliimas jäi liustiku viimaseks „buldooserduseks“ Eesti mandrialadel Palivere servamoodustiste teke (Joonis 2). Hiiumaa ja mandri vahele moodustus selle käigus tänapäeval vaadeldav laidude vöönd (Saarnaki, Hanikatsi, Vareslaid, Ahelaid jt). Liustiku jõu raugedes kujunesid jääserva ette Risti-Palivere oosi kruusad-liivad, mis peatunud ja sulavast liustikust välja „pesti“. Liikudes sealkandis mööda Tallinn-Haapsalu maanteed teadke, et kulgete mööda kunagist liustikuserva peatumisjoont. Nõmme (Joonis 3) ja Männiku sanduriliivad on samuti sellesama liustiku viimase seisaku tunnistajad. Geoloogid vaatlevad neid moodustisi liustikuserva marginaalidena, ehk liustiku viimase pealetungi markeritena.

vanakas
Joonis 3. Tallinn, Mustamäe nõlv (Vanakas). Vaade Palivere servamoodustiselt. (foto: Reisisell.ee)

Pöördugem aga tagasi meie loo põhiteema, Rukkirahu kanali, juurde. Põgus pilk kaardile (Joonis 2) näitab, et Rukkirahu asub põhja pool viimast liustiku seisakut Eesti mandrialadel. Ometigi on piirkonnas vaadeldavad põhja-lõuna suunas kulgevad moodustised (Joonis 4), mis on paralleelsed liustiku pealetungi-taandumise suunaga. Geoloogid nimetavad neid liustiku radiaalseteks moodustisteks. Kujutlegem hetkeks jällegi liustikku kui buldooserit, seejuures üht suhteliselt väsinud ja katkist buldooserit, mis annab alla kliima soojenemisele ja taganeb, ent siis teeb oma viimase lükke. Vormsi saarel, Palivere servamoodustistest põhjas asuvad oosid on märgiks sellest, et „terav kirves leidis kivi“. Ilmselt oli pealetungivas liustikuservas üks päris korralik pikilõhe, kuhu kogunes liustikumaterjal – moreen, kruusad-liivad, mis ulatusid liustikuservalt Rukkirahule, sealt Vormsile ja kaugemale põhjapoole. Väga võimalik, et sälgu liustikuserva lõid tänase Vormsi saare aluspõhjakivimid või rikkus liustiku „naeratuse“ mõni põhjapoolsem geoloogiline „rusikas“ juba varem.

ipt_rukki_kanal
Joonis 4. Setted Rukki kanalis. Profiil risti kanaliga. Joonisel on näha 4 puuraugu profiil (vahekaugused puuraukude vahel meetrites joonise alumises osas roosa värviga). Jääjärveliste savide basseinis (kiht 2), mida katava meresetted (kiht 1 ) on selgelt eristatav kitsas liustikusetete kõrgendik (kihid 3-5). Absoluutkõrgused meretaseme suhtes joonisel helesinisega.  Allikas: IPT Projektijuhtimine OÜ uuringuaruanne, 2000.

Vormsi saare ja Rukkirahu vaheline madalik on juba tsaariajast peale olnud tugevaks pähkliks laevateede süvendajatele. Võib tunduda jabur, et kõigi nende aastate jooksul pole suudetud Rukkirahu kanalit süvendada nö. kriisivabaks, jutt tundub olevat ikkagi vaid loetud hulgast sentimeetritest, ent ometigi on kõige sellega seotud üks suur AGA ja rohkelt mereteadlaste poolt tehtud arvutusi. Nimelt elab meri oma elu ning loodus ei salli tühja kohta. Seda ka merre tehtud kanalite näol. Me võime merd laevade jaoks lõputult süvendada, ent meri võtab lõpuks ikkagi oma. Rukkirahu kanal heidab kogu oma praeguses ja planeeritavas sügavuses loodusele kinda, ent loodus ajab oma rida. Meri teab, et see koht kust laevadega uhkelt läbi sõidetakse, vajab hädasti setteid ning asub puudujääke tagasi kandma. Enne kui mööda Palivere servamoodustist (või muud sobivat joont) ei asuta Hiiumaale näituseks silda rajama, võidab alati meri. Ilmselt ei jõuta kõiki pooli rahuldava tulemuseni ka tulevikus, sest isegi siis kui riik teeb märkimisväärse investeeringu ja süvendab kanalit oluliselt, teevad mere hoovused oma töö ning kanal vajab peagi täiendavat süvendamist.

Aga see ei ole veel kõik. Lisaks mere siluvale tegevusele kollitab Lääne-Eesti merd ja rannikut endiselt mandriliustik – 10 000 aastat pärast oma surma! Nimelt jätsid kilomeetrite paksused ja miljoneid tonne kaalunud jäämassiivid kümnete tuhandete aastate jooksul maakoorde oma pärandi. Geoloogid tunnevad seda nähtust glatsioisostaasia (Joonis 5) nime all. Glatsioisostaasia on litosfääri vertikaalsihiline liikumine, mille põhjuseks on selle kohal lasuva liustiku lisanduv või vähenev mass. Mida raskem on maapinna kohal olev liustik, seda sügavamale astenosfääri vajub litosfäär. Kui liustik sulab, siis selle mass väheneb ning plastiline astenosfäär taastab külgnevate litosfääriosade survel oma esialgse kuju ning surub maapinda ülespoole. Seetõttu kerkib maapind aladel, kust liustik taandus, ka aastatuhandeid hiljem. Loode-Eestis kerkib maapind ja Rukkirahu koos sellega 2-3 mm aastas. Eesti Vabariigi üürikese taasiseseisvusaja jooksul on Rukkirahu kerkinud merest juba rohkem kui 5 cm – tubli tikutopsi jagu!

isostasy
Joonis 5. Glatsioisostaasia (allikas: Emporia State University)

Tikutops on tore mõõtühik. Siitkohast pangemgi endale tulevikuks kõrva taha teadmine, et kui Läänemere veetase langeb alla Kroonlinna nulli rohkem kui 10 tikutopsi, hakkavad hiidlased nurisema. Muul ajal on hiidlased aga selline suht mõistlik rahvas ja niikaua kui saarlased oma silda või tunnelit ei saa, säilib hoolimata glatsioisostaasiast, meresetete liikumisest ja muudest geoloogilistest veidrustest Hiiumaa ja Eesti Vabariigi vahel teatav status quo. Hää küll, süvendagem siis nii sentimeeterhaaval…

Kasutatud materjalid:

Kiipli ja Lutt (1993) Nüüdisedimentatsioon. Rmt: J. Lutt ja A. Raukas (toim) Eesti šelfi geoloogia. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn, 104-117.

Vassiljev & Saarse (2013) „Timing of the Baltic Ice Lake in the eastern Baltic“ [Bulletin of the Geological Society of Finland, Vol. 85, 2013, pp 9–18]

IPT Projektijuhtimine OÜ (2000) Puurtööd Rukki ja Heltermaa kanaleis

Vikipeedia

Advertisements