Mägi-Eestis, Karula kuplite vahel, asub maaliline Hallimäe talu. Huviline leiab otsitu hõlpsasti, kui võtab Lüllemäelt suuna otse Litsmetsa peale. Hallimäe teeotsas troonib uhkelt hiigelsuur ragulka. Sõjariista kaitsvas varjus, kahe tiigi ja kolme künka vahele sätitud talukompleksis kasvatavad Mats ja Oll oma parema äranägemise järgi kolme last ja pooltteistsadat erinevat pudulojust.

Oma tee Hallimäele leidis Eesti Geoloogi püstolreporter Aivo Averin.

 

ragulka_smallMats, kõigepealt seleta ära, mis värk selle ragulkaga on?

„No mistan’d on… See on üllatussünnipäevakink Ollile külarahva poolt.“

???

Pärast kolmekordset üleseletamist mõistan asja omalt poolt nii, et Oll vist ilmselt armastab ragulkasid ega ole seda salajas hoidnud. Mõned head aastad tagasi otsustasidki küla helgemad pead, et asi tuleb ära teha – saagu Ollile oma ragulka! Kümmekond inimest tegutsesid öö varjus „tasa-tasa“, kaevasid hiigelragulka jaoks auku ning vaidlesid pimedas omavahel. Lõpuks sõitis ragulka emapuud transportinud traktor suure pauguga kraavigi, aga õnneks samuti nii „tasa-tasa“, poolvaljusti.

„Meie selle tasase lärmi peale loomulikult välja ei läinud, no küllap püüdlikult magasime, aga hommikul oli seevastu üllatus suur,“ meenutab Mats tüüpilist sünnipäevalapse hommikut, mil vaim on ärgas, ent pead meeleheitlikult magama, et lähedaste üllatusmomenti mitte ära rikkuda.

Kontrollitud hüpe tundmatusse

Mats Meriste ja Olivia Till asusid Karulasse elama selle sajandi algupoolel, olles esimesi teerajajaid tudengiseltskonnale, kes õige pea leidsid samuti oma tee sinna jumalast maha jäetud kohta ehk maale. Sel hetkel tundus see idee ehk võrdlemisi rebel, aga Karula rahvuspark kui institutsioon pakkus vähemalt esialgu huvilistele loodusteadlastele ka väikestviisi „vihmavarju“ ja tuge ning inimtühje talusid, mida üle võtta, jagus.

Matsalu looduskaitseala südamesse, metsamehe ja bioloogi perre sündinud Mats sidus end loodusega üsna varakult. Või noh… ta seoti sinna. Sajad tuhanded lagled, mõni jändrik kask ning bioloogiat studeerima läinud vanem vend ei suutnud aga Matsi loodusteadlikku fookust dekalibreerida – Mats andis oma keskkoolist saadud paberid sisse Tartu Ülikooli bioloogia-geograafia teaduskonda geoloogia erialale. „Jah, see oli mu ainus valik,“ ütleb Mats. Ning geoloogia erialal läks Matsil hästi. Vanemate kursuste kaasteelisi küll häiris mõnevõrra, kui rebane Mats ilmus avaaktusel välja hõigatud Luhapeo (tegemist on vanemate geoloogiatudengite väikestviisi practical joke‘iga, kus heausksed esmakursuslased viiakse esimese koolipäeva õhtul nende parimas riietuses läbi vesise Emajõe luha sõbralikule öisele kohtumisele teiste geoloogidega – iga geoloogihakatise tuleproov) starti täispikkade kummikute ja kummiülikonnaga. „No kuule, ma olen ikka pool elu luhal elanud ja tean, mis see luht on. Kui öeldakse luhapidu, siis tuleb vastavalt riietuda. Ja ega see Emajõe luht tegelikult ikka õige luht olegi,“ ironiseerib Mats Matsalust tagantjärgi. Hiljem läbis ta kenasti geoloogia bakalaureuseõppe ning magistri takkajärele. Ka doktoriõppes oli Mats tegev, ent elu tegi omad korrektuurid ja fookused muutusid.

rebanemats
Rebane Mats juhtimas oma köidepandud kursust vastu ootamatustele, mis geoloogide repsimisel ikka ette tuleb. Palupera raudteejaam. Kevad 1999.

Oll seevastu on pärit Tallinnast. Oma Tartu Ülikooli tudengipõlvest mäletan, et Olli kursuse tuumiku moodustasid võimukad ja tegusad tüdrukud. Poisid olid rohkem sellised elu õied, keda tuli hoida ja kelle eest hästi hoolitseda, et kevadine külm ära ei võtaks. Ka matkale ei saanud poisse enamasti kaasa võtta, sest mine tea, millal keegi rumalasti varba ära lööb või millal sääsk hammustab. Viimase seisukohaga aga Oll ise nõus ei ole, sest kohati olnud poisid ka ikka täitsa mehe eest väljas. Oli mis oli, Oll veetis oma vabad nädalavahetused ja nädalad vanemate geoloogide-geograafidega – matkad viisid teda erinevatesse Eesti asustatud ja asutamata paikadesse ning pisut kaugemalegi, näituseks Venemaale – Hibiinidesse ja Altaisse.

Aga Ollil ei vedanud kuidagi Tartu üürikorteritega – kord puhus kuri põhjamaa tuul tuisku läbi seinaprao otse voodisse, kord oli majaperemees selline, et arvas suvalisel hetkel läbi astuda ja üürnikuga igavikulistel teemadel monoloogi alustada. Ühelt järjekordselt matkalt tulles kurtis Oll oma kurba elu-olu samal matkal viibinud Matsile, kes haaras kohe härjal sarvist ja transportis kamraadidega Olli maise vara samal õhtul läbi öise Tartu Vanemuise tänavale, legendaarsesse bio-geo kommuuni, Vagunisse, kus Mats ka ise tollal elas.

Vagunis, mis oli üleüldse imede sepikoda (aga sellest vast kunagi hiljem pisut lähemalt), puhkes noorte vahel õige pea suur armastus õitsele ning varsti (pärast mõningast venitamist) koliti omaette, Sassi tänavale. Aga ka seal ei olnud piisavalt hea. Mats kandideeris peagi Karula rahvusparki tööle ning sealtmaalt algas täiesti uus seiklus.

Tõsiasjaga, et majapidamiselekter on tegelikult ka (nagu tänapäeva koolifüüsika meile õpetab) vahelduvvool – kord on ja kord ei ole – harjusid Karula uusasukad üsna kohe. Ehkki esimesed talvised kuud Sarik Siimani renditalus möödusid elektri „ei ole“-perioodis, said noored end ometigi korralikult sisse seada. Talul oli katus peal, toimiv kaev sealsamas ja oluline hügieeniasutus, saun, seati talgute korras õige pea heale järjele.

lapsed
Vasakult: Eeri, külalisesineja naabruskonnast, Õie ja Endel Hallimäe talu ees lustimas.

Sellesse armastusrohkesse ja (lõpuks siiski) elektrifitseeritud elamisse sündis pere esimene laps – Endel (11). Endlile järgnes peagi Õie (9). Pere kolmas laps Eeri (7) tuli omi toimetusi toimetama juba meie peategelaste post-sarik-siimanlikul perioodil. Sest Mats ja Oll olid endid paraku vahepeal ümbritsenud terve hulga tülikate agrikultuursete ollustega – vanale põhjasõjaaegsele kalmistule rajatud Sarik Siimani kartulivagu andis lisaks rohketele inimluufragmentidele head saaki, laudas röökis siga ning Mats läänemaalasena ei suutnud vastu panna kiusatusele hankida endale mõned lambad, kes kõigi ootuste kiuste ometigi poegisid. Sarik Siimani jäi kitsaks.

talu
Hallimäe talu

Mis siis juhtus? Hakkasite endale uut kohta otsima?

Mats: „Ikka otsisime. Mingi seitse õnge oli korraga sees. Hallimäe sai alguses ostetud üldse backup’iks. Esimeseks valikuks oli üks tühi vundament siin kõrval, mitte kaugel siit, üks 300 meetrit. Me ostsime kähku Hallimäe ära, et oleks midagigi. Minu arust ta oli algul nii räämas, et lausa kole, tundus nii nõme koht. Siis tuli teha kõvasti buldooseriga ja rookisime s***hunnikut kokku ja lõpuks paistis päris tore juba. Praegune villakoda oli olemas, kõrval oli kokkukukkunud küüniosa, seal on kogu see otsasein koos vundamendiga nüüd uus tehtud. Katused on vahetatud igal pool. Vana saun oli mäe otsas.“

saun
Hallimäe talu saun, taamal tiik. Nagu hea lugeja hõlpsasti näha võib, ei ole tegemist tavalise tiigiga, vaid otse sölli rajatud tiigiga 🙂

Uue sauna rajasid Mats ja Oll orgu, sölli servale, mille süvendasid tiigiks. Eluhoone kõrval paikneb Olivia valitsemisala – massiivse maakivivundamendiga villakoda. Siin saab vajadusel vokiga villa kedrata ja villateemalisi õpitubasid korraldada, ent eelkõige on see hoone tähtis selle poolest, et siin toimub villa lõpptöötlus – viltimine. Koos kahe teise kohaliku taluga on Oll pannud seljad kokku ning loonud brändi Maavillane.

villakoda
Pildi keskossa jääb villakoda. Pildi vasakus servas aga üks asutus, milleta kah ükski majapidamine hästi läbi ei saa. Nende kahe vahel poseerimas noor ulakas maremma karjakoer, kes Hallimäe jäärade juurde mõneks päevaks “kooli” häid kombeid õppima toodi.

Kuivõrd Oll vastutab kogu „villanduse“ eest, on Matsi kanda jäänud lambakasvatuse teised aspektid. Ehkki lammas on tore loom ja vill kah üks vahva asi, peab selle villa kuidagi lamba käest ikkagi kätte saama ning miskitpidi peab see tubli loom lõpuks lõpetama oma maise tee konsumeeride taldrikul.

Mats: „Kui loomi kasvatad, pead nad ju ka ära sööma.“

Sestap on Mats ennast täiendanud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis, kus on läbitud loomakasvatuse eriala. Lisaks veel lihatöötlemise kursus sealsamas ja Maaülikooli lihuniku koolitus. Eesmärgiks on saavutada Hallimäe talu lambakasvatuse „täisring“ ehk olukord, kus liiga palju lambakasvatusega seotud nüansse ei jääks allhangete kraesse.

Eestimaalased üldiselt armastavad kõiksugu villavärki ja seda, mis sellega kaasneb (soojad sokid, naljakad saunamütsid), aga eestlased ja lambaliha? Mats on asunud Maavillase alt ka lambaliha turustama. Ringi sulgemiseks oleks vajalik oma lihunikuüksuse (maakeeli tapamaja) rajamine.

„Lihast ei tule meil praegu, ma arvan, et kopikatki. Aga tuleb turustada. Kui mul mingil sobival hetkel peaks kange tapamaja tegemise tuhin peale tulema, siis teen selle ära kah. Lambaliha puhul on vaja eelkõige klienti, kes selle ära ostaks. Tead sa, tappa jõuab uskumatutes kogustes ühe päevaga. Aga maha müüa on teda keeruline. Eestlane sööb väga hästi lammast, ainult ta ei taha selle eest väga maksta. Eestis on praegu proportsioon selline, et ametlikul turul tapetakse tapamajades umbes 1000 kuni natukene rohkem lammast, aga kuhugi kaob hea mitu korda rohkem lammast, nagu mutiauku. Kuskil keegi teda sööb. Aga see ei ole minu äri, ei taha „musta“ teha. Tahaks ametlikult müüa kõike.“

„Põhisissetulek,“ jätkab Mats „ma arvan, on lambapügamine. See moodustab suurima osa käibest. Kõiki ei jõuagi ära pügada, mul on kevadine jagu veel osalt ära tegemata. Kui nüüd päris aus olla, siis kõige pikem võlg on vist eelmisesügisene.“

lambad
Mats ja killuke noorkarjast

Kaduma läinud geoloog

Matsi entusiasmi vaadates tekibki kohe küsimus, kas Eesti riik on kaotanud lammastele ühe tubli geoloogi. Mats, sina ja geoloogia?

„Ojaa, geoloogia on väga põnev, teeks seda hea meelega. Aga mulle ei sobi linnaelu ja kontoritöö. Olen seda teinud ja… ei taha. Täna?… Pigem ei, pole enam nii kaua tegelenud selle asjaga. Loomulikult, [geoloogia]teadus kui selline on väga põnev! Kui omas kodus saaks vaikselt teha ja kui väga kõvasti palka makstaks (naerab – A.A.), siis küllap tuleb tagasi ka pädevus ja ikka võiks teha… aga… Õues päris tööd teha, see on hoopis… Ma arvan, et see sobib mulle paremini. Ja see geoloogia, mis mulle sobib, on paraku juba tehtud.“

„Pead silmas 20. sajandi alguse suuri Eesti geolooge nagu Armin Öpik ja teised, kes mööda Eestit ringi liikusid ja olulisi avastusi tegid?“, küsin.

„Ojaa, välitöö ja suured avastused on toredad! Aga selline asi, et on natuke välitööd ja siis lähed laborisse ja istud seal… Muidugi kui saad ise oma väljas tehtud tööd interpreteerida, on see kah vahva. Aga praegu… ehh…“

Ometigi peatub igal aastal Matsi ja Olli juures Hallimäel Tartu Ülikooli geoloogide ja keskkonnatehnoloogide välipraktikumi ringreis. Trobikond noori maateadlasehakatisi kargleb mööda hoovi ringi, puurib saunakõrvast sölli ja võtab leili selles hoones, mis sölli kõrval.

Eelmisel aastal hakkas see trall tollal kümnesele perepojale Endlile nii väga meeldima, et pakkis hommikuks seljakoti ja kadus nädalaks koos noorte maateadlastega geoloogia praktikumi. Tuli tagasi ka ja oli väga rahul. Rahul ja märkimisväärselt uhked olid ilmselt ka Endli vanemad, aga midagi eriti olulist laps nende hinnangul korda ei saatnud. Ja olgem ausad, eks ta oli maateadusevärki eelnevalt harjutanud kah.

Kogukonna teenistuses

Mats vedas Lüllemäe kooli juures aastaid matkaringi, alustas sellega enne, kui oma lapsed kooli läksid.

„Alustasin ka või?“
Vestlusega liitub Endel: „Jah, alustasid küll.“

„Nojah, ju siis oli nii… Sellelgi aastal tegime seda. Käisime lastega suurte kummipaatidega Koiva peal sõitmas. Mingil ajal tegime üks neli matka aastas, pluss muud tegevused. Meil oligi paar aastat looduskooliprojekt koostöös Kristel Kirsimäega (Maaülikool). Maaülikoolis oli looduskool, kus siis lapsed, just keskkoolilapsed, käivad ja teevad mingeid loodusasju. Rääkisime Kristeliga ja nii tegimegi Lüllemäe algkooliga esimesest klassist alates seda looduskooli ja lapsed said kenasti hakkama. Nii kaks aastat. Endlil on EPAst juba diplomi jaoks üksjagu ainepunkte ees, 2,5 EAP-d. Maalapsed on toredad! Projektijuht Juhani Püttsepp oli alguses suht skeptiline, aga lõpus oli väga rahul sellega, sest seda, mida nad tavaliselt teevad keskkoolilastega, tegid nad nüüd algklassilastega. Lapsed said väga hästi hakkama. Nad pandi ka iseseisvaid uurimistöid tegema.“

Kool kui valla Nokia

Lüllemäe kool pälvis avalikku tähelepanu kooli raamatukogu tarvis korraldatud kampaaniaga, mida vedas emakeeleõpetaja Põim Kama ja mis kujunes kenakeseks edulooks.

Kool sai samuti tuntuks kui erandlik maakool, mille õpilaste arv mitte ei kahane, vaid liigub tõusvas joones ja mille aktiviteedid viitavad tõsiasjale, et elu maal, vähemalt teatud piirkondades, ei pruugigi nii kiiresti välja surra, vaid läheb kõige kiuste ülesmäge. Hmmm… Äkitsi oli see tõsiasi osalt seotud kuidagi varasema eespool mainitud fertiilses eas noortepundi maalekolimisega? Võis olla nii, võis olla naa.

Paraku jooksis üleeelmise õppeaasta lõpus osade lastevanemate ja kohaliku omavalitsuse vahelt läbi must kass ning see tõbras otsustas endale Lüllemäele lausa pesa teha. Koolidirektor sunniti oma kohalt lahkuma, sellele järgnes korralik tramburai, mille käigus eri pooled kirjutasid hulga avalikke kirju, koguti allkirju, vahetusid direktorid ja kt-d, kohalik aktiviteet korraldas projektikooli ning kohal käisid lõppeks ka haridusministeeriumi ametnikud, kellel jäi üle vaid käsi laiutada – Lüllemäel käärib. Kohalikku hariduselu vast enim raputava tõsiasjana otsustasid Lüllemäe kooli mõned lapsevanemad võtta kohealgavast kooliaastast oma lapsed koduõppele.

kehka
Kehalise kasvatuse tund Kaika projektikoolis, kevad 2016 (foto FB grupi “Kool kogukonnale” lehelt)

Oll, mis jama teil selle kooliga siis ikkagi on?

„Vaata…“ Oll teeb mulle pooleteisttunnise lühikese omapoolse ülevaate (kuhu harva sekkub ka Mats), mis tema arvates Lüllemäe koolis siis õigupoolest juhtus, ent mõned head päevad hiljem otsustame ühise arutelu käigus selle ülevaate omavaheliseks jutuajamiseks unustada. Lõppeks olin ka ise hiljuti nabanööri pidi seotud ühe koolialase vaidlusega, mis puudutas kooli sulgemist/mittesulgemist Vana-Vigalas. Lapsed ja kool on õrn teema ja see, et see teema ka Lüllemäel kõigile korda läheb, tõestab, et neil inimestel on ilmselt süda omal kohal, hoolimata sellest, millise positsiooni nad valisid kohalikus koolivõitluses. On palju seisukohti ja mitmeid arvamisi, aga seni kuni lapsed on esikohal, on kõik hästi.

Samas ei saa sellest poolteisttunnist välja visata hetke, mis meie tihedas arutelus aja maha võttis ja mind ennast südamepõhjani naerma ajas. Põhjuseks lapsed ja töökasvatus. Siinkohal kopipeist algsest materjalist:

[…]Vahepeal võetakse Hallimäe talus hariduselu poolt tekitatud pinged maha ja toimub kasvatuslik moment, kus Endel protesteerib selle vastu, et Eeri ei tule temaga värskelt pesakonnaga maha saanud küülikut toitma. Ja vanim poeg saab võtta: „Endel, sul on tarvis ainult paar kõrt maast üles katkuda ja küülik saab söönuks, mis paganama naerist te tõmbate!“[…]

Viibisin Hallimäel kaks päeva ja teise päeva lõuna ajal vedasid perepojad mind kaasa, vaatama suurt Hallimäe-tagust tuulemurdu ja koobast, mille nad olid kodulähedasse künkasse kaevanud (nii et Eeri ja Õie ilusti sisse ära mahuvad). Õie kaasa ei tükkinud, tema oli parasjagu süvenenud Harry Potteri viimasesse raamatusse. Lapsevanemad on laste vaba aja tegevusega tänu toimivale kommunikatsioonile üldiselt kursis ja liigselt ei põe.

eerijaendel
Eeri ja Endel Hallimäe taustal

„Lapsed räägivad jah, et nad olla mäkke suure koopa kaevanud. Võib-olla lähemegi seda ühel päeval vaatama, aga las nad tegutsevad,“ on lapsevanemate hinnang. Hoolimata näilisest ükskõiksusest teavad geoloogidest vanemad tegelikult üsna täpselt naabruskonna künkaid ja ka seda, milliseid koopaid neisse ilma suurema ohuta kaevata annab.

Lastele mängumaad Karulas jagub, ent kooliga tundub viimasel ajal osal seltskonnast siiski pisut kitsaks jääma…

Praegu te jõudsite välja selleni, et mingi osa valla lastevanematest võtab oma lapsed koolist ära? Kui palju lapsi koolist ära tuli?

Mats: „Täpselt ei teagi…“
Endel, tagasi küülikut toitmast: „Päris palju…“

Mats: „… Mitmed panevad lapsed ilmselt teise kooli…. Tegelikult ei ole siin ka… Paarikümne kilomeetri raadiuses on üsna mitu kooli… Ärme üle dramatiseeri. Antslas on, Tsirgus on, Valgas on… Hargla, Mõniste, no need jäävad juba kaugemale…“

Oll: „Kui ma mõtlen, kui palju meil sellesse kodukooli tuleb, siis… kaheksa või üheksa.“

Mats: „See, et inimesed oma lapsi koolist ära võtavad, see ei ole enam poliitiline samm. Poliitika sai läbi, kui me joone alla tõmbasime ja leidsime, et me ei suutnud omi väärtushinnanguid kaitsta. Tõmbame joone alla ja edasi läheb juba see, et omadele lastele tuleb haridus anda ja kuna meie nägemus oli selles, et me ei tahaks kvaliteedis kaotada…

Oll: „Me oleme mitmelt poolt seda näinud, kohtusime mitmete inimestega, kes on ka alternatiivset haridusteed läinud. Nende argumendid ja metoodika tunduvad mõistlikud. Näiteks kasutatakse õpiaega ratsionaalselt — koolitööga alustatakse kella poole kümnest, mis on lastel parim ajutöö aeg, ja mitte rohkem kui kolm tundi.“”

Mats: „Konventsionaalne kooliharidus on väga paljuski see, et selleks, et inimesed saaksid tööl käia, tuleb lapsed kuhugi ära panna. Kool ei ole ju asi iseenesest, lihtsalt et on mingi silikaatmaja ja sinna peab oma lapsi viima. Aga ometigi üks eesmärk on see, et sa saaksid rahulikult hommikul kell kaheksaks lükata lapsed kuskilt uksest sisse ja kella viiest saad sa need lapsed sealt jälle kätte. Kui metoodiliselt konventsionaalset kooliharidust analüüsida, jõuad järeldusele, et tegelikult saaks seda asja teha palju paremini, eelkõige väikestes rühmades.“

Kui Mats ja Oll käisid Tallinnas Gaia kooliga tutvumas, said nad teada, et kool rakendas eelmisel aastal õppemeetodit, kus on ainult üks hinne: 5.

„Mis tähendab seda, et lapsele ei lõppe teema enne, kui ta on selle selgeks saanud. Ja siis on ju hinne 5!“ sedastab Mats. „See, et tavakoolis kõik need 30 last lähevad ühes tempos – täna oleme sellel leheküljel, homme järgmisel. Mis sest, et üks mees võiks näiteks matemaatika mõttes olla kolm klassi eespool, teda ei lasta edasi! Võib-olla teisel alal pisut lonkab. Mis sellest! Laseme edasi! Kui keegi ei ole asja päris selgeks saanud, siis keeratakse lehte. Hindeks 3? See tähendab, et ta ei saanudki selgeks seda asja! Aga sellega lepitakse, pannakse kolm ära ja minnakse edasi.“

Oll: „Kui arutlusel oli Pythagorase teoreem ja sa ei saanud aru, minnakse edasi, kuidas selle kolmnurga nurgast koosinus võtta.“

Mats: „Kui ei saadud aru, siis heal juhul võibolla raisataksegi nädal ära, aga siis ikkagi minnakse edasi. No… eks meilgi siin tekib tõrkeid, aga eks me näe…“

Palju te olete oma kodukooli õpetajaid kaasanud? Kooli tuleb kaheksa-üheksa last…

Mats: „Päris kindel ei ole, aga kuus inimest vähemalt esialgu. Eks me näe, kuidas see asi hakkab tööle. Peamegi nüüd edasi vaatama, meil on terve aasta otsustada, et kas me läheme nüüd edaspidi koolina edasi, et teemegi päris oma kooli või siis jääme kombineeritud koduõppe juurde.“

Kool kui lastehoid

Huvitavad mõtted, aga linnas, kui ma oma laste peale mõtlen, oleks seda võrdlemisi keerukas teha. Okei, mu kaasa on iseendale tööandja ja pedagoog pealekauba ning meie puhul see võiks isegi töötada, aga… Ütle sa nüüd linnainimesele, et poole kümnest üheni on sinu laps meie koolis… Või õpetajale, et see ongi nüüd sinu kolm tundi…

matsjaoll_blogisse
Mats ja Oll. Küdeva suitsusauna ees on mõnus juttu veeretada. Ka tõsistel teemadel

Mats: „Küllap ka linnas on ettevõtjaid, kes saaksid seda endale lubada… ja õpetajaid… lõpuks on kõik kokkulepete küsimus. Ilmselt on kõige raskem linnaelus see, et kui vanemad on kõik tööl, siis lapsed istuvad üksi kodus ja siin tuleb mängu see kooli teine funktsioon – lihtsalt lapsed kuhugi ära panna. Lastehoid. See on selline mugav teema. Sa ei keskendu liiga palju sellele, mis koolis toimub, sest see on seal. Siseasi niiöelda. See on väga „äge“! Kool on olemas – hommikul lükatakse lapsed uksest sisse, õhtul uksest välja. Sa eemaldud sellest mõistlikul määral. Sa eeldad, et seal õpetatakse kõike hästi. Õpetajad on targad ja nad on tööl selleks, et sinu lapsi õpetada. Ja siis sa võtadki väga rahulikult. See ongi kooli funktsioon, aga tegelikult küsitakse liiga vähe, mis seal sees toimub.“

Oll: „See on kurb, et kui sa lähed küsima, siis võetakse seda, vähemalt siin, usaldamatusena.“

Mats: „See mängitakse jah usalduse küsimusele ja lõpptulemusena ei ole lapsevanema asi, mis kooli seinte vahel toimub. Kaks eraldi maailma. Minu jaoks ongi see üks kummaline asi. Mina olen valmis kooli panustama. Kui neil on abi vaja, loomulikult ma lähen! Aga kui keegi äkki ütleb, et need maailmad ei tohiks seguneda… Et minu asi on lapsed õhtul puhtaks pesta, aga kool on see, kes kasvatab lapsest inimese… See tundub mulle natuke selline koloniaalajastu värk, kus nomaadide juurest võetakse lapsed ära, et teie kasvatage seal oma põhjapõtru, aga meie siin anname neile kristliku hariduse ja kasvatame neist inimesed. Ja ärge põdege, seitsme aasta pärast saate nad tagasi. Siis mõtledki, et huvitav, kust selline mõte tuleb… ja see on justkui nii vale…“

Lüllemäe kool alustab oma uut õppeaastat. Samas kõrval alustab tööd ka üks väiksem kool. Soovime neile mõlemale edu. Head uue kooliaasta algust!

Advertisements